Teel Sri Lankale, Negombo rannas

REEDE, 16. detsember 2016

No nii, me teeme seda jälle. Seekord aga koos lastega. Nemadki juba piisavalt suured, et end seiklustes proovile panna. Teine pōhjus ka. Lihtsalt keeruline on ilma nendeta  enam kuhugi kaugele minna. Ei jõua neid süüdistusi lihtsalt enam kuulata: "teie jälle lähete, aga meie peame siia külma ja tatise ilmaga koju jääma". Seekord aga Sri Lanka. Ei olnud teadlikult valitud koht. Lihtsalt hea hinnaga lennupiletid saime ja lend türklaste rahvusliku lennufirmaga.

Viime neli seljakotti reisile

Teatud hulk suviseid riideid seljakotti ning punuma. Autoga Riiga ja sealt juba lennule. Lend läbi Istanbuli, kolm tundi lennujaamas hängimist, mis päädis muidugi sellega, et Inks kustus ennem uuele lennule minekut ja keeras end ootesaali pingile kerra magama. Poleks ju lugu ühti, aga magama heites oli antud ootesaali osa pooltühi. Ühel hetkel aga täitus see paksult inimestest ja kohti nappis. Inks aga magas "ülbelt" üle pingi kangelasund. Mingid eestlased läksid mööda ja teadmata, et me ka ise kaasmaalased oleme, kiristasid Inksi suunal kõvahäälselt hambaid. Siit moraal. Ära arva, et sa kaugel olles oled seal ainus eestlane ja kellegi kohta kõvahäälselt kommentaare loobid.
Lõpuks taas lennukis ja nüüd juba suund India ookeani suunas ja lennuajaks märgitud 11 h! Oma üllatuseks aga saame teada, et me ei maandu otse Sri Lankal, vaid teeme ka tehnilise (nii nad seda nimetasid) vahemaandumise Malediividel. Mis seal ikka, kui nii siis nii.

Malediivid Turkish Airlinesi aknast.

Aga miks seda "tehniliseks"nimetati, ei saanudki aru. Tegelikus on see, et ühe lennuga viiakse rahvas laiali kahte kohta. Üks osa reisijatest ronis peale 8,5 h lennukist Male lennuväljal maha ja need kes Colombosse jõuda tahtsid, istusid lennukis ja vahtisid vesiste suudega, kuidas atollisaare ümber helesinised lained mänglesi ja ootasid oma edasilendu. Lõpuks taas rattad maast lahti ja nüüd küll juba suund Sri Lanka suunas. Viimane pilk õhust maalilistele korallriffidest Malediivisaartele ning 1,5 h pärast puudutasid rattad juba Sri Lanka palmidest lokkavat maad.
Esimene asi mis vastu nägu lõi oli suur ja niiske lämbus. Nahk läks hetkega niiskelt kleepuvaks. Pole hullu küll harjub ära. Viisaprotseduuri viis läbi suht tülpinud ja üleoleva ilmega ametnik, mis kestis napilt 5 minutit. Pass läbi aparaadi, see näitas, et viisapaberid korras ja riigile ka lõiv tasutud, kleepsuviisa passi, tempel peale ja "welcome to SL". Lennuvälja esisel ühes pangaputkas ka esimene rahavahetus ja ruttu taksosse, et esimesse ööbimisaika jõuda. Pea 24 h järjest reisitud ja tahaks jala lõpuks sirgu lasta. Ees kaks päeva aklimatiseerumist kohe kõrval olevas Negombo linnas.
Asjad tuppa ning ruttu ujukad jalga. Saaks ennem peatselt saabuvat pimedust veel ookeani ujuma. Mmmmm. Liivarand, ookean, lained ja vesi..... nagu vannis. Lained muidugi võimsad. Algul ehmatas ära, kas julgebki minna. Kui vette saime, polnudki nii hull. Ettevaatlik tuleb olla, aga õnneks merre ei tassi. Ujumisest ei tulnud küll midagi välja, aga lainetes hullamine oli tegevus omaette. Märteni saime pea tund aega hiljem veest välja ja pigem selle klausliga, et kohe läheb pimedaks.

Väike päikeseloojangu suplus India ookeanis

Veel väike jalutus linnavahel. Söögiks mereandidest õhtueine ja hubasesse perehotelli SummerSideResidence tagasi. Päris mõnus kohake, kõrvalisel tänaval kohe Hamilton kanali ääres. Kuna ka hotellil on oma väike bassein, siis mis te arvate, mida Triinu ja Märten hetkel  siin sumedas õhtus teevad...?
Eeh, poolmagamata öö ja pikk reis annavad tunda. Eestis kell 19.00, siin 22.30. Tuleb magama minna...eks homme näe, kuidas meil siin edasi läheb. Head ööd, külma Eestisse.

Kuna meri ja isegi ookean on kiviviske kaugusel, siis õhtusöögiks loomulikult mereannid.