Negombo

LAUPÄEV, 17. detsember 2016

Esimene täispikk päev Sri Lankal. Kuna ajavahe on 3,5h ja pikk lend seljataga, pole esimese hommiku ärkamine just kõige reipam. Meie, "vanad" saame end jalule kella 9.30 paiku ja sedagi äratuskella abil, aga lapsed on ikka täitsa soodad, erti Märten. Isegi ujumast basseinis keelduvad. Meie Inksiga aga teeme hommikuse karastava ujumise ning peale hommikust söömist juba ookeani äärde ujuma.

Vesi on soe nagu supp 😊 Tund ja kauemgi lainetes möllata pole mingi küsimus

Teel randa loomulik sundsuhtlus  kohalike teenusepakkujatega, kas siis söögipoolise või ekskursioonide kohapealt. Kui viisakalt ja resoluutselt "ei" ütled, on suhtlus suheldud. Mōned kavalamad, aga tikuvad nagu muuseas ligi, uurivad kust pärit, ajavad juttu igasugu asjadest ja nagu muuseas jutu sees teatavad, et äkki tahad osta ekskursiooni vōi taksoteenust. Kui leebud, oled konksu otsas ja siis juba keerulisem lahti saada. Eilegi oli lõbus seik. Tänava ääres müüs üks kalur oma mereande. Märten loomulikult tahtis neid saadusi uurida, mis lõppes sellega, et pidime tema hurtsikut ka külastama. Nädati räbaldunud perealbumit ja poolpõdurat vanaema, keda tuli ka kätelda, veidike juttu maailma asjadest ja nagu muuseas pakkumine homme paadiga kohalikule kanalile ja jõepeale sõitma minna. Me viisakalt loomulikult ütlesime, et mõtleme ning kuna me just saabusime ja oleme väsinud, siis peame veel üldse plaani oma tegemistes. Tõusime viisakalt ja lahkusime. Aga me ei tea, kas kohalikud on iga valge inimese taha oma luurajad pannud. Täna hommikul, kui hakkasime randa minema, oli jumala suvalises kohas järsku see sama vennike meie ees, tervitas meid rõõmsalt oma vigases inglise keeles ja tuletas meelde, et ta pakkus meile eile paadisõitu. Viibutas kanali servas loksuva paadi suunas, näitas sõpra, kelle paat see on ja teatas, et teeb meile " veery goood praisss", mis pidavat olema 2-3 korda odavam, kui hotellide poolt pakutav. No võta sa kinni, kas ka nii on, turu uuring ju tegemata selle teenuse osas. Veidi veel tigimist ja saime hinna meie rahas 20 euro juurde(3200 kohalikku) neljale. Mis seal ikka, riskime. Nii kui nii võiks ju täna midagi ka peale ranna teha. Linn ise ju suht mõttetu. Paadisõidul lubati aga 2 h jooksul näidata kohalikku eluolu ja jõel põnevat linnustikku ning "alligaatoreid". Lõime käed ja leppisime pealelõunase aja sõiduks kokku. Vahepeal aga randa. Lapsed merre ja Coe rahavahetust otsima, sest lennujaamas ei julgenud kohe suuremat summat vahetada. Võta aga näpust, lähipiirkonnas pole ühtegi ametlikku rahavahetust, vähemalt ei hakanud silma. Lõpuks ühest suuremast hotellist vastav koht sai leitud, aga võta näpust. Kui kuulsid, et ma ei ela seal hotellis, ei tohitivat nemad mulle vahetada. Ei saanudki aru, mis kuradima seadus see on? Kui hiljem oma perehotelli omanikule kurtsin, et otsime võimalust rahavahetuseks, ütles too, et pole probleem. Võttis telefoni ja peagi oli "rahakuller" ise platsis ja soodsama kursiga, kui ametlikud kohad. Kuid kohe saime jälle meenutuse, et oleme Aasias. Telefonitsi edastas peremees meile kursiks 1 euro eest 157 kohalikku. Veerand tundi hiljem, kui kuller isiklikult kohale jõudes uuris, mis rahatähed meil on, siis 50-euroste peale vangutas pead, et suuri rahatähti vahetab teise (loomulikult kehvema :) ) kursiga ja üleüldse on vahepeal dollar tugevnenud ja euro nõrgenenud ning 155 kohalikku raha 1 euro eest on maksimum. Ikkagi parem kui mujal ja lisaks raha "koju" kätte ka toodud.
Kokkulepitud ajaks vedasime end kanali äärde. Eemalt oli juba meie "kaluri" lehvitamas näha, poolhambutu naeratus näol. Lastele vestid selga, meile neid ei jätkunud ja seiklurikas paadisõit võis alata. Paadiomanik mootorit juhtima ja meie "kalur"  vööri juhendama. Kahju, kuidas kohalikud oma kanalist ei hooli. Kohati oli see üks prügiväli. Seda leidus nii vees, kui kallastel, sekka imekaunis loodus. Õnneks jõele jõdes, see enam nii troostitu polnud. Sealsed loodusvaated avaldasid muljet. Nägime ka meile lubatud eksootilisi linde ning "alligaatoreid", mis tegelikkuses osutusid 1,5 meetristeks varaanideks. Väga ägedad elukad. Üllatavalt lähedale lasid nad end meid oma paadiga. Floora-fauna nähtud ja tagasi. 2 h asemel oli see küll napilt üle tunni, aga vahva oli sellegipooles.
Mis muud, kui tagasi randa. Märten nõudis, et peab enne pimedat veel lainetes möllata saama. Nii ka läks. Lained umbes meetrised ja vesi soe kui vannis, 27-28 kraadi. Lapsed ja ka ise saime pea tunni jagu lainetes kuni nõrkemiseni möllata. Alles suures hämaruses ronisime veest välja.

Srilankalasest kaluri paat, kanuulaadne, tugijalaga katamaraanilaadseks disainitud ja hiiglasliku purjega.

Tagasiteel hotelli võtsime ühest kohalike söögikohast kaasa õhtusöögi, nuudli kanaroa ja mereanni riisiroa. Märten nõudis ka grillitud kalmaari. Ka see sai võetud. Kogu see hunnik imemaitsvat toitu läks neljale maksma alla 10 euro (1400 kohalikku). Vastukaaluks, kui eileõhtune turistikas söömine läks 40 eurot. Vahe mitmekordne. Ah jaa, alkohol, ka õlu, on siin eraldi poodides ja nii sama marketites seda ei saa. Seega väike õlu õhtuks, tuli leida eraldi poest.
Kõht punni ja väike õlu kõrvale. Ja mida lapsed veel tegid? Loomulikult basseini ujuma!
Homme aga juba edasi. Ees ootamas Sigiriya, oma Lõvimäega ja Dambulla oma koobas pühakojaga. Suurem seiklus alaku.

Meie "reisikiiks" 😊 Võimalusel püüame alati pilgu heita ka kohalikule surnuaiale. Need on enamasti väga kõnekad.

Triinu õpetas Sri Lanka kassipojale täringumängu, loodetavasti läheb kassil seda edasises elus vaja.