pühapäev, 9. veebruar 2014

8. veebruar "Turistikas" Nha Trang

Olen kuulnud ja ka blogidest lugenud, et Nha Trangis pole peale rannas peesitamise suurt muud midagi teha ja näha. Linn on üks suur mõtetu turistipesa ja eelkõige venelaste pärusmaa. Ja, et isegi pooled sildid restoranidel ja poodidel on vene keelsed.
Mina küsin vastu. Noh ja mis siis? Sellest venelaste foobiast ma väga aru ei saa. Kui sildid on inglise keelsed, siis on kõik nagu "OK", aga kui sekka ilmub ka vene keelseid, siis on kohe "plohho". Ja kas mingid jauravad Inglise poissmehed on ikka palju paremad, kui rannas peesitav Moskvast või Sahhalinilt pärit Vene turist?
Jah, venelastest puhkajate konsentratsioon on siin tunduvalt kõrgem. Julgen pakkuda, et kuskil 2/3 kindlasti kõigist mujalt tulnud turistide koguarvust. Aga meid see ei häiri. Meie puhkame oma puhkust ja teeme omi rännakuid, nemad sebivad omi tegemisi.
Tegelikult on ka Nha Trang päris Vietnam. Turistikaks teeb selle vaid rand ja tükike linna selle ümber. Kui aga sellest välja murda (10-15 min jalutamist), oled taas päris Vietnamis, koos tema elanikega ja igapäeva tegemistega. Ja vaadata on ka siin linnas omajagu. Meie lemmikuteks on igal pool maailmas kohalikud turud. Nii ka siin. Seega suund turule. Nänni ja suveniiride osa jooksime poolpõiki kiiruga läbi, aga toidu ja kohalike tarbeesemete turg oli äge. Juurikaid, rohelist, puuvilju, seemneid, mune, liha, mereande, kalu ja veel tont teab mida, mida meie silm harjunud nägema pole. Aga kuidas turg toimib, seda peab ise nägema. No mulje on küll selline, et vietnamlane nälga ei sure. Vietnamlane ise on töökas, maa on viljakas ja kliima soodne. Lisaks rikkalik meri oma kalade, kalmaaride, krevettide ja muude molluskitega. Ole vaid mees ja korja üles või püüa välja.
Mere lähedes peegeldus selgelt ka turul pakutavas

Vaadata on muudki. 8.-13. saj rajatud Champa ajastu tempel, suur Buddha kuju, veel paar-kolm pagodat, Prantsuse koloniaalaegne katedraal, kalurite piirkond jõe ääres koos mereanni restoranide tänavaga ja palju muudki.
Long Son Pagoda ja hiid-Buddha

Kuna me jäime siia kolmeks päevaks akusid laadima, siis ehitasime oma päevakava üles järgmiselt. Ennelõunane aeg ringikolamiseks ja lõunast randa peesitama ja ujuma.
Coe on igal reisil vähemalt korra oma jalajäljed jätnud maha ka jooksujalu. Nii ka siin. Hommikul mere äärde jooksma suundudes, libises nagu muuseas kõrvale rikšamees, pakkudes lahkelt oma teenust, mis võiks Vietnami keelest tõlgitult kõlada umbes nii: "Mis sa rumalukene siin vaeva näed, ma viskan su ise ära, kuhu vaid tahad". Aitähh lahke rikšamees, aga valge loll mees on põikpäine ja loobub heast pakkumisest ning üritab omal jalul edasi rühkida.
Õhtused söömad on omamoodi naudingud. Kuna oleme mere ääres, siis otsustame oma valikud sättida mere poolt pakutavale. Näiteks veidi alla kilone pirakas langust (suur vähiline). Aga palun, nurgapealses välikohvikus grillitakse see kenasti ära ja .....mmmm! Keel käis praegugi veel seedetraktis selle jääke noolimas. Aga ühtedeks lemmikuteks siin said meil kohalik eripära - pisikesed täidetud riisijahu pannkoogid. Neid pakutakse tänavaäärsetes pisikestest söögikohtades ja küpsetatakse erilise kuuma savist aluse peal, mille sees on pisikesed kumerad lohud, kuhu tainas valatakse ja täidis asetatakse. Pisikeste savist kaante all see siis küpseb. Meie lemmikuteks said kalmaaritäidisega ja vutimunatäidisega pannkoogid. Mmmm...keel käis taas mao paremas nurgas maiustamas.
Väikesed riisipannkoogid, mida valmistatakse erinevate täidistega vutimunadest loomaliha ja mereandideni


Söömisest veel. Kõige lihtsam turistile selgeks teha, et asi on söödav, on fraas:"nämm- nämm". Kui sa jääd mõnda söödavat asja pikemalt põrnitsema, siis on kiirelt kohalikult selgitus olemas:"nämm-nämm".
Käisime Inksiga õhtul rannas jalutamas. Hämaras parginurgas ühe palmi alt kostis äkitselt Nukitsamehe filmist itaeverlik  kähisev:"nämm-nämm", millele järgnes veelgi kähisevam naerupahvakas. Huvitav, kas ta tahtis valgele inimesele süüa pakkuda või valget inimest ära süüa. Igaks juhuks eemaldusime "No, no" hüüete saatel.
Puuviljad. Leti ääres on vast kõige äratuntavam banaan, ananass, arbuus ja vast ka mango. Ülejäänud on kõik väga eksootilised ja heal juhul vaid raamatust nähtud. Kõige eksootilisemaks maitseelamuseks sai durian vilja maitsemine, mida  kohalikud parasjagu sõid ja mida meilegi lahkesti proovida pakuti. Ja nagu Coe peale maitsemist ütles: "ma pole elus päris sitta söönud, aga magusat sitta nüüd küll". Tegemist on suure rohelise ogalise viljaga, mille kollane sisu haiseb vängelt ja peale meeldivalt magusat maitset jääb suhu nagu oleks päkapikud suus asjal käinud. Aga oli proovimist väärt.
Durianid, pildilt ei tule küll välja, kuid suurus on väiksema arbuusi mõõtu

Rannas puhatud, nahk ära kärsatatud, kõht head ja paremat mereandidest täis pugitud, on aeg edasi liikuda. Ees ootab 140 km sisemaale mägilinna Da Lat. Üritame taas bussiga. Ehk laabub seekord valutumalt, kuigi väga sellesse usku enam pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar