pühapäev, 16. veebruar 2014

Pildid

Väikse galerii sellest, keda ja mida me teel Hanoist Saigoni nägime leiab https://picasaweb.google.com/114261386276183073176/Vietnam?authuser=0&authkey=Gv1sRgCLzy0OCqtMvUBQ&feat=directlink
Kirjutasime piltide juurde väikesed selgitused ka.

Kokkuvõtteks

Oleme paar päeva kodus nüüd juba olnud ja kogu see reis on veidi laagerdunud. Mis siis meelde ja silma jäi?

Aeg. Peame tunnistama, et aeg oli selle seikluse suurim vaenlane. Kaks nädalat ja kogu maa põhjast lõunasse avastamissoov. Keeruline ja väsitav. Nägime palju, kuid väga palju jäi nägemata või jõudsime avastada põgusalt. Sooviga avastada kogu Vietnamit ühe reisi jooksul ja teha seda rahulikult, oleks vajalik varuda aega vähemalt  üks kuu. Samas oleme õnnelikud, et me siiski nägime selle maa kogu tema pikkuses ära. Mine tea, kunas või kas üldse enam siia satume. Maailm on ju veel avastamist täis. Kui järgmine kord õnnestubki siia tulla, siis valiksime juba rahulikuma variandi ehk valiks avastamiseks ja puhkamiseks vaid ühe piirkonna Vietnamist, kas siis põhja või lõuna osa.

Inimesed. Ülimalt sõbralikud ja abivalmid inimesed (peetakse maailmas kümne sõbralikuma rahvuse hulka). Lihtsad ja töökad. Maalähedased ja põllumajandusele orienteerunud. Saame aru, miks nad nii lühikest kasvu ja vinsked on. Katsu ise päevade kaupa märjal, mudasel riisipõllul rügada ja seda mitte traktori seljas mürades. Enamus töid siin põldudel tehakse ära käsitsi või siis vesipühvlite abiga. Samas tundusid kohalikud lisaks lihtsusele ka suht muretud. Meie kohatisele närvilisusele vaatasid nad muretult otsa ja andsid mõista, et võtke asja rahulikult, mida te tõmblete.
Armastavad süüa teha ja armastavad süüa. Vaatamata sellele ei näinud me ühtegi ülerasvunut kohalikku. Lapsed on kui nukud. Nähes võõrast (valget) möödumas, vaatavad nad naeratavalt, mustade nööpsilmadega otsa ning lehvitavad rõõmsalt hõigates "Hallo!".
Laialdaselt on kasutusel jätkuvalt vietnamlstele nii omased bambusest koonusmütsid ja seda eriti maapiirkondades. Ka rahvariided pidulikel hetkedel polnud haruldased.

Loodus. Meie distantsile, praktiliselt pikki rannikut põhjast lõunasse jäi silma, et enamus maad on siin põllumaaks ära kasutusele võetud. Riisipõllud, suhkrurooväljad, köögi- ja puuviljapõllud, mägedes ka juba kohviistandused ja suured kasvuhooned. Sekka tihe inimasustus. Metsikut loodust suhteliselt vähe. See mis on, on samas ilus ja eripalgeline - mäed, kosed, koopad, madalad deltaalad, laiad jõed, eripalgelised saared, lopsakas troopiline mets oma liigirikka floraga. Aga ka need samad lõputud riisipõllud olid kuidagi Vietnamile nii omased, et seda sai võetud, kui üht loomulikku looduse osa siin.

Toidud. Enamus toiduainetest tuleb turult ja hästi värskes olekus. Seega toidud on maitsvad ja värsked. Õlis ja rasvas küpsetatud toitu leidub harva. Enamus toidust on kas keedetud, aurutatud või otse sütel grillitud. Vaieldamatult vietnamlase lemmiktoit tundus olevat nuudlisupp, kas kanalihaga (Pho Ga) või loomalihaga (Pho Bo). Loomulikult aurutatud riis või riisinuudlid, kõrvale värsked või aurutatud juurikad ja erinevad kastmed. Ja erinevad mereannid: erinevad kalad, kalmaarid, koorikloomad ja karbid. Ka grillitud konn sai ära proovitud (maitses nagu kana). Meie lemmikuteks said ka riisijahust täidetud pannkoogid, mida tänavakohvikutes pakuti. Ja loomuikult kõik erinevad eksootilised maitsvad ja ebatavaliselt maitsvad puuviljad. On mida proovida, on mida nautida.

Hinnad. Kuna Vietnam pole maailma rikkamate riikide hulgas ja elatustase on suht madal, on ka hinnad meie mõistes üsna taskukohased. Veel? Kuigi turismisektoris on need jõudsalt kasvama hakanud. Lugesime ka ise ühest kohalikust turismiajakirjast, et ainuüksi 2014 aastal tõusevad piletite hinnad suuremas osas vaatamisväärsuste külastamisel ning teeninduses. Eks riik ja kohalikud on märganud, et "rikast" turisti võib pigistada küll. Nii kui pigistad, hakkab turistilt igast august raha välja pritsima.
Hotellides ööbimine 2-3 korda odavam, kui meil samaväärsetes siin. 3* = 20-30 eurot öö kaheses mugavas toas koos hommikusöögiga. Õhtusöök kahele restoranis koos õlle ja mahlaga 10-20 eurot, söömine tänaval (supp või kevadrullid vms) kahele 2-3 eurot, õlu söögikohas või rannas 70 euro senti, värsked puuviljad 0,5-1 euro  jne-jne.

Rollerid. Vaieldamatu pereliige. Vietnamlastel on ütlus. kui tahad naist omada, pead ennem rolleri soetama. Kui tahad väikest naist, kõlbab väike roller. Kui suurt naist, peab suur roller olema. Kui tahad kahte naist, peab kaksrollerit olema :) Peaaegu asendamatu transpordivahend siin. Mitte haruldane vaatepilt polnud, kui korraga oli rolleril kogu viie liikmeline pere: isa, tema selja taga suurem laps, siis ema, kelle süles kõige pisem ning ees rolleri astmelaual pere keskmine laps. Lisaks veel kotid turult ostetud värske kraamiga. Sõiduautosse juba suurt riidekappi või potis kasvavat palmi ei pane. Rollerile aga küll. Autot nii sama naljalt igale poole ei pargi, rolleri aga küll: kõnniteele, parki, kohviku ukse ette. Tihti avastasime selle mõne majutuskoha fuajees ööseks pargituna. Rolleriga on võimalik sõita ka liiklusele vastuvoolu ning ristivoolu ja keegi ei pahanda. Autoga on see keeruline. Pereliikmena on tal koht elutoas diivani kõrval, kus siis pereisa telekat vaatab ja ühe käega oma sõber rolleril sadulat silitab ning teise käega teed rüüpab.
Fakt. Ainuüksi Saigonis on üle 7 miljoni rolleri.

Liiklus. Hull, pöörane ja kaootiline, aga toimib ning üllatavalt sujuvalt. Ummikuid oli suht harva. Hädavajalikum ese bussi, auto ja rolleri küljes on signaal. Kui mingi muu detail oma sõidiriista küljes puudub või on rikkis, pole väga hullu. Kui aga signaal jupsib, ära parem liiklusesse torma. Signaalitatakse pidevalt ning igas asendis, põhimõttel "ettevaatust, mina tulen". Harvad polnud juhtumid kui bussijuht niisama tuututama hakkas ilma, et kedagi ees või taga liiklemas oleks samal ajal olnud. Sisseharjunud refleks vist.
Kehtib suurema ja tugevama õigus s.t autod annavad aupaklikumalt teed bussidele, rollerid autodele ja bussidele, jalgrattad kõigile eelnevatele ning jalakäia vaatab ise kuidas end terve nahaga jätta. Jalakäia puhul kehtib õnneks reegel, et kui juba teed selles rolleritemeres ületama hakkad, liigu pidevalt ja rahulikus ühtlases tempos. Küll roller selle järgi möödub sust kas eestpoolt või tagantpoolt. Ootamatuid liigutusi pole soovitav teha, siis võib asi hapusti lõppeda.
Kõnniteed pole jalakäiatele mõeldud, vaid pigem rollerite parkimiseks, tänavasöögikohtade mini-plastikmööbli, lahtiste müügikohtade jms tarbeks. Jalakäia peab enamus aja ikkagi sõidutee rentslis endale teed leidma.
Kuna liiklus on tihe, on see ka suht aeglane. Ei kehti meile sisse harjunud reegel, et Tartust Tallinna jõudmiseks kuluv aeg on keskmiselt 2,5 h. Siinsetes oludes tuleks sama vahemaa läbimiseks arvestada vähemalt kaks-kolm korda sama palju aega, halvimal juhul enamgi.

NB! Seoses rollerite ja liiklusega siin tekkis meil idee ;););) Tallinnale ja Edgarile. Kaotamaks Tallinnas ummikud, liikluskaos ja probleemid parkimises, tuleks tasuta ühistranspordi asemel jagada kõigile tallinnlastele välja hoopis motorollerid.


Lõppsõna. Me ei kahetse vähimatki, et me Vietnami avastamise ette võtsime ja seal ära käisime. Kuigi aega oli vaid kaks nädalat ja plaanid ning graafik ülipingeline ning emotsioonid ja kogetu kohati seinast seina, oli kõik see seda ka väärt. Saime palju teada selle maailmanurga kohta ning ka iseendi kohta.
Minge ja avastage ise ka. Hetkel on Vietnam veel mitte väga turistikas ja ehedat elu ja olu jagub küllaga.

neljapäev, 13. veebruar 2014

12. veebruar Äralennu ootel. Coe osutub kurjategijaks, Inks kaasaaitajaks

Chiao (Vietnami tervitus, nagu itaalastelgi).Täna siis kojulend, aga alles õhtul kell seitse. Mida siis selle päevaga pihta hakata. Korra mõtlesime minna ekskursioonile linnalähedale sõjaaegseid tunneleid vaatama. Suur tunnelite süsteem, kus pidavat käikude labürint olema üle 200 km pikk ja millest osa on tänaseks turistide atraktsioonina avatud. Osad käigud isegi laiemaks kaevatud, et paksud ja suured valged ka sinna mahuksid. Otsustame mitte riskida ajaga. Ka eilne deltas käik osutus pikemaks, kui algselt lubatud. Ei taha ju end veel viimasest tunnelist läbipressides teada, et lennuk juba tiibu lehvitab. Seega otsustame vaadata linna nii sama.
Saigon, suurim linn Vietnamis (väidetavalt üle 12 miljoni elanikuga) ja riigi äri- ning rahanduskeskus. Seda on ka linna pildis näha. Suured pilvelõhkujad üle kesklinna säramas ja uued ehitamisel. Laiad tänavad, täis meeletut sagimist. Ja tänavatel rollerite jõed kiirelt voolamas, mille vahel üsna uhked maasturid ja limusiinid kui laevad kulgemas. Väidetavalt Saigonis pidavat olema 7 miljonit rollerit. Uurime kaarti ja otsustame vaadata ära Hiina linnaosa (pidavat ka vaatamisväärsus olema). Kaart vist petab, rühime ja rühime läbi läppunud palavuse ligemale tunni, kui alles kohale jõuame. Vaatame üle paar Hiina pagodat, kuid muu tundub küll sama muu linnaga võrreldes olevat. Turule trügima minna enam ei jaksa, see meeletu niiske palavus ja rahvamass võtab isu ära. Ka sama teed tagasi jala astuda on meeletu. Seega ainus mõistlik lahendus kesklinna tagasi jõuda, on võtta takso. Takso on kena puhas ja sõidab taksomeetri järgi. Ainus viga on taksojuhtide umbkeelsus. Jupp aega võtab käte ja jalgadega selgeks tegemine, kuhu me minna täpselt tahame. Kuna me tahame linna kõrgeima pilvelõhkuja vaateplatvormile panoraami kaema minna, siis Inks tõstab käed kõrgele pea kohale imiteerides torni, ise reipalt seletades: "big house, big house,... tower, tower,  how much"? Coe samal ajal osutab näpuga kaardile ja teise käega vehib kesklinna suunas. Ainus mida taksojuht vastu seletada oskab on  "taximeter, taximeter". Lõpuks saame asja selgeks ja taksojuht suudab näidata ka läbi oma rahakupüüride, kui palju see umbes maksma läheb ning leiamegi end peagi pilvelõhkuja alt. Pääse taevasse lunastatud ( 10 dollarit! persoon, sama mis terve eilne delta külastus) olemegi peagi 50 korrusel linna ülalt kaemas. Suur on see linn küll. Alla tagasi jõudes kogeme, et ega oskagi enam siin linnas midagi vaadata. Kuidagi suur ja laialivalguv, meeletu saginaga. Võrreldes Hanoiga palju mõttetum ja vähe Vietnamit. Teeme veel turu tuuri, näpime suveniire, teeme omas kvartalis veel viimase Pho Ga ja Pho Bo nuudlisupid, Coe ka viimase kohaliku õlle ning aeg tellitud taksoga lennujaama minna.
Vaade Saigoni ühe ikoonehitise Bitexco Financial Tower (262 m kõrge, 68 korrust) 50. korruse vaateplatvormilt.
Lennujaamas anname kenasti oma seljakotid pagasisse. Inks loeb veel poolkogemata silti, et reisijatel tuleb jääda kolmeks minutiks letitaguse putka kõrvale seisma, kuniks nende äraantav pagas läbi valgustatakse. Ja... Coe kott äratabki närvilise sagina putkas. Üks ametnik jookseb välja ja vehib närviliselt kätega Coe kotile osutades. Mis siis ikka, astume putkasse, et selgusele saada milles probleem. Ametnik seletab suht puudulikus inglise keeles jätkuvalt kätega vehkides. Suudame selles närvilises mulinas eristada sõna "gun" ja "pistolet". Lisaks näitab tolliametnik sõrmedega rahvusvaheliselt kõikides keeltes arusaadavat püstoli käemärki. Nüüd hakkab meil selginema. Veame näod naerule, loomulikult. Märten oli  Vietnamist kingituseks palunud mängupüssi. Ühe sellise meile sobiva leidsimegi Nha Trangi turult. Suht püssi moodi, pöörleva trumliga pisike nagaan, kunstnahast vutlariga ja puha. Loomulikult mängupüss. Otsime kotipõhjast selle välja ja näitame seda selgitustega, et mängupüss lapsele kingituseks. Ametnikuhärra aga vehib aina närvilisemalt kätega ja karjub "No-No-No!!!" Me näitame talle, näe sel Made in China junnil pole isegi auku toru otsas kust kuulid võiksid välja lennata. Aga tema ketrab nagu katkine plaat närviliselt tõmmeldes oma "No'sid". Meie ikka selgitame ja tema kordab oma ühesilbilist fraasi. Näeme, et vanal liigub käsi vaikselt raadiosaatja poole. Selge, asi kisub kontrolli alt välja. Vältimaks hullemat, loovutame kiirelt "tulirelva". Coe viskas tagantjärgi ka pakkekoti ametnikule, konfiskeeri ka see, paki sisse ja vii koju oma pojale mängida. Aga kabuuri sa ei saa. Vähemalt oma pojale toome mälestuseks selle. Vabandust Märten. Tahtsime parimat.
Võidukalt nõudis tolliametnik ka Coe passi. Kirjutas selle andmed kuhugi kaustikusse ja veel midagi ning palus allkirja ning soovis nüüd nägu naerul head reisi. Aitähh, et suutsid Vietnamist lahkumise meile meeldivaks teha!
Tõenäoliselt on nüüd Coe Vietnamis persona non grata, kui suur tulirelvadega smuugeldaja.
Huvitav, kas tõesti arvas ametnikuhärra, et meil on võimalik poole lennu pealt end pagasiruumi nihverdada ja mänguasjaga lennuk vallutada, sundides seda Tartu lennuväljal maanduma.

Kuna püss konfiskeeriti, istume hetkel Amsterdami lennuväljal ja ootame edasilendu Helsinkisse, lootusega veel tänase päva numbri sees koju jõuda. Vähemalt korraks on kõik blogisse tagasi oodatud, sest nädalavahetusel proovime seda ka piltidega täiendada.

11. veebruar Saigon ja Mekongi delta

Lubatud kella 6 asemel hommikul jõuab buss Dalatist Saigoni juba napi  viie ja poole tunnise sõidu järel, kell pool kolm öösel. Reisisaatja sakutab meid omajagu, et ülesse saada. Jääkülmaks kondistioneeritud bussist maha astudes tahab leitsak jalust niita. Soe, niiske, lämbe. Võtame kotid ja suundume esimese tänavanurga poole, et siltide järgi oma asukoht selgeks teha. Ümberringi käib möll nagu Pühajärve beach party parematel päevadel. Meid jooksevad kohe jalust maha lõbusas olekus noored britid, kes segiläbi seletades püüavad meil aidata öömaja leida. Ütlevad,et me võiks nende hostelisse minna, ainult 6$ öö, aga poisid ja tüdrukud peavad magama eraldi tubades ja juua ka ei lubata ja tegelikult vist on täis ja pole kohtigi. Täname neid ja asume mööda tänavaid liikuma. Võrreldes öise Nha Trengiga, mis oli täiesti välja surnud ja kõik uksed kinni, siin elu keeb. Võiks isegi öelda, et keeb üle ääre. Olime teinud plaani, et kella kuuese saabumise ajal on ehk esimesed turismibürood juba avatud ja loodetavasti õnnestub meil saada veel samaks päevaks ühepäevane trip Mekongi deltasse. Kolm-neli tundi tänaval oodata on liig ja magada tahaks hirmsasti ka veel. Kohe järgmisest kõrvaltänavast leiame hotelli, mis väljast paistab kena. Uksed valla, inimesed sees ärkvel. Küsime tuba kaheks ööks, et ei peaks järgmisel päeval kottidega mässama. Olemas. Sobib. Kurdame vastuvõtupoisile ka muret, et kust hommikul kiirelt leida trip Mekongi deltasse. Kutt pakub kiirelt, et 10$ nägu ja ta korraldab kõik ära, olgu me ainult hommikul kell 8 lobbys valmis. Seega, kell kolm hommikul öeldakse, olge mureta, minge magama, hommikuks on trip olemas.
Kell 7.15 koputabki sama noormehest administraator meie toa uksele ja teatab, aeg ärgata, Mekongi trip on olemas. Lähme pool kaheksa alla hommikust sööma ja vaevalt lauda istunud, tullakse meile järgi. Palume paar minutit lisaaega, kugistame kiiruga mõned suutäied ja minek. Jalgsi mõned tänavavahed edasi võetakse veel mõned inimesed punti. Bussidesse ja kahepooletunnine sõit 74 km kaugusele võib alata. Loomulikult on poolel teel "happy room" ja söögikohapeatus. Seekordne seltskond bussis on eriti rahvusvaheline, iirlased, hollandlased, sakslased, hiinlased, ameeriklased, kaks eestlast ja mõned vietnamlased.
Delta esimese linnakeses My Tho suundume suuremat sorti kaluripaadile ja siis mööda jõge kruiisima. Võimas, ainuüksi üks jõeharu deltas on mitmeid sadu meetreid lai. Meie armas Emajõgi on olematu nire selle kõrval. Maatükid deltas on täiesti arvestatavad saared, Eestimaa väiksemate saarte mõõtu.
Üks paljudest Mekongi delta jõeharudest.
Esimesel saarel on peatus, et maitsta meeteed (honey tea), loomulikult võimalusega seda ja kõrvaltooteid kaasa osta. Edasi suundume paadisõidule kohalike puidust kanuulaadsete asjadega. Sõit kulgeb mööda saaresiseseid kanaleid. Meeletu sagimine turiste täis paatides kitsas kanalis, vahepeal on paat paadis kinni, nagu "vanaema klimbisupp". Aga loodus on kihvt. Tihe palmiliste allee kaardumas mõlemalt kaldalt kanalile, tekitades troopilise tunneli. Peagi oleme suure jõe ääres tagasi. Paadimehele ja - naisele väike dollar tänutäheks nende higi ja vaeva eest ja ka turist ise on rahul toreda loodusretke eest.
Sõit paatides kanalitel, mis asuvad Mekongi delta nö saarekestel, mis on Eesti väikesaarte mõõtu.

Edasi järgmisele saarele, kus käib usin kookose kommide ja kookose seebi valmistamine. Väike ekskursioon ja taas nüüd võimalik seda ka kõike osta. No mõne kommi ikka ostsime, tuleb ju kohalikku tööstusharu toetada ja on, mida külakostiks kodustele vähemalt tuua. Muideks neil kommidel on suus sulav riisipaberist tsellofaan ümber. Coe sai selle selgeks, kui püüdis üht kommi paberist avada, ise vandudes juures, kurat juba paber selle leitsakuga  kommi külge nii suland, et pisikeste tükikestena saab seda vaevalt küljest kiskuda. Selle peale sikutas Hiina poisike Coed varrukast ja teatas, mis sa loll jändad, söö kogu täiega, see paber on riisist ja sulab suus. Vot, mida kõike riisist siin ei tehta. Isegi söödavaid kommipabereid.
Ja nüüd järgmisele saarele kohalikku elevantkala nii praetult kui kookospiimas keedetult sööma. Päris hää, eriti praetult. Seal samas oli turistide meeleheaks ka üks vesipühvel tiiki aetud, vaid pea ja turi mudasest veest väljas. Elevust ja pildistamist, kui palju.
Kookosekommi vabriku prouad tööhoos.
 
Praetud elephant-ear fish ehk elevandi-kõrva-kala, nimi pärineb kala kujust.



Vesipühvel turistide rõõmuks oma loomulikus keskkonnas.

Ja siis järgmisele saarele. Seal kavas kohalike puuviljade degusteerimne, kohalike rahvusmuusikute saatel. Meie vitsutame vähetuntuid või täiesti tundmatuid puuvilju ning kohalikud "kihnuvirved ja kukerpill" lõõritavad sellele saateks. Kuigi Inks on poolmusikaalne ja Coe (oma arvates) täismusikaalne, siis kohalikule folkloorile oli mõlemal raske pihta saada. Võib olla on valge inimese ja kollase inimese kõrvaehitus erinev. Meile kõlasid lood küll selliselt, nagu pillimehed mängiksid oma lugu, kui lauljad samal ajal täiesti oma lugu lõõritasid.
Igastahes ühe päeva kohta lõpuks emotsioone, kui palju. Samas jäi väga palju deltast nägemata ja me piirdusime vaid selle äärealadega. Vaja oleks olnud veel vähemalt ühte, veel parem kahte päeva, et täit pilti sealsest elust saada. Täiesti omaette maailm. Ujuvad turud (floating markets) ja ööbimine kodumajutuses jäid seekord kahjuks ära. Mis teha. Homme juba piletid koju ja sel korral rohkemaks aega pole.
Ei tea miks, aga hommikul korraks bussis, korra lõuna ajal ja õhtul bussi minnes otsiti kahte "mujal büroos" registreerunud klienti. Miks, ei tea? Samuti ei tea, kas need olime meie või keegi teine. Igaks juhuks me vaikisime. Teame vaid, et meid registreeriti ennem hommikut müstilisel kombel ja nii palju me teame ka, et hotellipoiss palus vaikida, et seda tehti hotellist.
Ennem magama minekut veel väike tiir ja väikesed joogid õhtuses Saigonis, tegelikult Ho Chi Minhis. Egas kohalikud ise ja ka enamus silte ja nimetusi vihjavad ikka vanale heale Saigonile ja n.ö poliitiline uus nimi on rohkem sunnismaine nimetus.
Õhtul linna vahel jalutades kuulis Coe nii mõnigi kord nagu juhuslikult pakutavat küsimust:"marihuaana? koka?".  Seega, kes ennast pilve tahab tõmmata, ka see variant on suht kergesti kättesaadav.
Homme siis viimane päev siin Vietnamis. Egas midagi. Isegi natuke tahakski juba tagasi. See kaks nädalat on olnud üliintensiivsed ja täis seinast-seina emotsioone. Pole nagu saanudki puhata. Koguaeg pead midagi tegema, nägema, võitlema. Aga ise valisime sellise marsruudi ja kava. Samas ei kahetse vähimatki.
Näis mis viimane päev toob.

teisipäev, 11. veebruar 2014

10. veebruar. Väike-Pariis Vietnamis.

A Little-Paris (Väike-Pariis). Just nii Da Lati siin kutsutakse. Eks ikka sellepärast, et osa linna meenutab arhitektuurilt oma villadega, kõrgklassi hotellidega, golfiradadega jm Euroopat ning linna asutajad olid prantslased. Ka kohalikud on selle üle uhked ja mainivad oma linna eripära pidevalt.
Vietnamlastele Väike-Pariis, aga meile nagu Suur-Elva. Just oma mändidega ja imeilusa järvega. Järv on küll tehislik möödunud sajandi algusest, aga sulandub imeliselt loodusesse.
Täna siis linna ja lähiümbruse tellitud tuur. Tuuri esimene pool elamusi suurt ei paku. Meid viiakse vaatama Vietnami viimase kuninga suveresidentsi. Suht väsinud ja igav kandiline kast ja ekspositsioon oli väsinud ja korrast ära. Vaene kuningas, kui ta peaks praegu sinna puhkama sõitma. Aga ülevaate endise kuninga ja tema pere elust sai.
Vietnami viimase kuninga, Bao Dai suveresidents

Järgnes Armastuse Oru külastus. Tegu kohaliku puhkealaga. Ala on täis tipitud kipsist ja plastist värvilisi erinevaid loomi. Keerlevad karussellid ja muud atraktsioonid, järvel luige-kujulised vesirattad. Kohvikud, suveniiriputkad. Kuna tegu ikkagi n.ö armastuse oruga, siis igal nurgal tuletatakse sulle seda meelde painutatud traadist või torudest südametega, või eriliste lillepeenarde ja kompositsioonidega, juures kiri La Amour 2014. Enamus sellest kitšist jääb meile mõistetamatuks, aga kohalikele meeldis. Meie samal ajal nautisime antud oru looduslikku ilu.
The Valley of Love, Dalat'i lähedane populaarne puhkeala. Meis tekitasid elevust hiidluigekujulised vesirattad järvel.
Suur kuldne Buddha kuju jääb tublisti alla Nha Trangi suurele kujule ja seega meile väga suurt emotsiooni ei pakkunud. Lihtsalt suur ja ilus.
Päeva teine pool läks tunduvalt paremaks. Koskede külastus oli päeva parim ja ilusaim osa. Kahju vaid, et seda ilu ei lastud väga pikalt nautida ja juba suundusime tutvuma kohaliku Buddha kloostriga. Samuti super koht oma kompleksi ja botaanikaaiaga.
Datanla juga, kosk.


Truc Lam'i budistlik klooster (asut. 1994), mis asub imekauni Tuyen Lam järve ääres ja mida ümbritsev aed on iga aedniku unistus

Peale seda avanes soovijatel võimalus linna tagasi sõita Vietnami vanima köisraudteega. Giid aga hoiatas, kuna tegu ikkagi vanaga ja hoolt see ka väga palju pole saanud, siis pidavat see tihti rikki minema ning võtma teinekord aega mitu tundi kuniks taas liikuma saab. Aitähh hoiatamast. Kuna mõne tunni pärast peaks meid buss Saigoni poole sõidutama, siis ei tahaks küll bussi tagumisi punaseid tulesid silmapiirilt eemaldumas näha, samal ajal kui sa ise trossi otsas kuudis oma pääsemist ootad. Seega loobume lahkelt nagu ka kõik teisedki kaasekskursandid ning naaseme linna oma väikebussis.
Tagasi linnas ja nüüd juba omapäi, kuni sleeping bussini. Inks uurib kaarti ja pakub võimalust ise veel üht pühakoda ehk pagodat vaatama minna. Sellest kujunes tänase päeva üks effektsemaid hetki. Pagoda ise oli fantastiliselt kena ja asjale pani punkti samal ajal munkade poolt läbiviidav usutseremoonia, mis käis läbi laulu, rütmitrummi ja gongi saatel. Igastahes Veljo Tormis ning Erkki-Sven Tüür saaks siit oma loomingule ideeainest küll. Me Inksiga lõpuks istusime pagoda aias trepil ja kuulasime silmad kinni seda mediteerivat ja ülikiires tempos kulgevat mitmehäälset meloodilist pühakirja lugemist. Võimas elamus. Veel kord tõestus sellest, et ise tagahoove pidi kolades võib komistada oluliselt ehedamate asjade ja elamuste otsa, kui seda raha eest tellitud tuuridel pakutakse.
Pärast seda ei oskagi oma eluga suurt midagi peale hakata, bussini on veel mõni tund. Longime veidi linna peal ja suundume siis turismifirma kontorisse ristsõnu lahendama.
Järgi pidi tuldama meile kell 8 õhtul. Olukord hakkab ärevaks muutuma pool üheksa läbi, kui ka turismifirma kutt ärevalt helistama hakkab. Kolmveerand üheksa saabub väikebuss, mis peaks meid viima ööbussile, aega bussi väljumiseni on veel veerandtundi. Paistab, et me oleme viimased, Coe saab koha juhi kõrval, Inks istub vahekäiku mingi tumba otsa. Aga ei, buss suundub linna vahele järgmisi reisijaid otsima. Pärast pikka passimist miski hosteli ees, juhi mitmeid telefonikõnesid saabub veel kaks kohalikku kutti. Väikebuss kimab nüüd hirmsa hooga ja peatub meie arusaamist pidi bussijaama taolise hoone ees. Kuhu nüüd? Juht rehmab umbmääraselt käega, et minna tuleb läbi hoone. Piletid näpus jookseme busside poole näidates neid kõigile. Üks buss võtab need omaks. Coe pakke panema, Inks kohti võtma. Buss paistab täiesti korralik. Ja imekombel ongi siin bussis mingi numbrite süsteem ja kohad, mis meie piletitel näha ka vabad. Võtame paika ja esimest korda meie bussisõitude juures jääb üldse bussi vabu kohti ja põrandale ei panda kedagi. Mitu ühesugust sama firma bussi võtavad paigast ja asuvad üksteise sabas Saigoni poole kihutama. Kell on 21.02. Viimase bussisõiduga saame kogemuse, et siin on ka korralikemaid ja toredamaid bussifirmasid, kui meile seni pakutud. Buss väljub kella pealt, korralik, puhas ja nummerdatud kohtadega. Kuidas selliseid pakkujaid aga tänava üles leida ja libafirmadest eristada, jääbki meie jaoks saladuseks.

pühapäev, 9. veebruar 2014

9. veebruar. Roheliste mägede vahele surutud Da Lat.

Hommikul bussile minnes, ei tõotanudki see midagi head taas kaasa tuua. Ennem kui rahvas bussi lasti, remontisid kaks venda usinalt seda tänaval. Üks vend bussi kõhu all mutrivõtmete ja kangidega kopsides. Teine vaheldumisi rataste kallal ja vahel mingeid õliplänne tassides. Lõpuks oleme bussis ja jupp aega ettenähtust hiljem siiski ka stardime. Hoiame Inksiga hinge kinni, et see meid ikka lõpuni veaks. Buss pole just kõige värskemate killast ja sisult taas sleeping buss s.t et oleme siin poollamavas asendis millel see kord isegi ei saa seljatuge püstisesse asendisse sättida. Üks ratas teeb jonkat-jonkat nagu oleks kergelt kandiline all. Tüüpilisel kombel keerab buss ka ennem linnast väljumist kogu bussitäis rahvaga bensukasse ja tangib suurima rahuga, samas rahvas bussis istumas. Huvitav, miks nad ei suuda seda ennem teha? Umbes pooleteise tunnise sõidu järel tehakse kohustuslik söögipeatus. Kes süüa ei taha, passib nii sama. Bussijuhid igatahes matsutavad suures rahus ja nii möödub pea tunnike. Uuesti liikvele saades tabab meid peagi šokk. Ühel tõusul viskab bussil järsku käigu välja ja enam see sisse ei lähegi. Bussijuht vannub midagi omas keeles. Prantslased tagaistmel aplodeerivad selle peale. Bussimootor seisatub. .......???  No ei ole võimalik! Teine bussijuht läheb taha mootori juurde ja teeb midagi. Tal on kuldsed käed. Mootor taas käivitub, käik läheb kenasti sisse ja saame taas liikuma. Liikumiskiirus ei ületa enne ega pärast remonti 30-40 km/h.
Mäed ümberringi on võrratud ja taimestik fantastiliselt lopsakas selle peal. Vaated kui muinasjutus. Buss roomab kui tigu üles poole. Peagi loodus muutub ja lopsakas troopiline mets asendub meile tuttavliku männimetsaga. Ka põllumajanduslik orientatsioon muutub. Riisi ja suhkruroopõllud asenduvad kohvi, lille ja juurviljapõldudega. Veidikene ennem Da Lat'i on kasvuhoonetega kaetud terved platood, kus kasvatatakse kõiksugu söögiks kõlbulikku rohelist ja tundub, et ka lilli.
Teel Dalat'i
Kasvuhooned, mis laiuvad üle platoo ja kus kasvatatakse lilli, maisterohelist ja aedvilju

Selliselt roomates jõuame lõpuks ligemale 2 h hilinemisega 1500 m kõrgusel merepinnast asuvasse prantsusepärasesse Da Lat linna (130 000 elanikku). Linn on alles veidi üle saja aasta vana (20 saj. algus) ja selle linna ristiisaks on vietnamlaste hulgas austatud Prantsuse arst Dr. Yersin. Selles linnas on päris palju Prantsuse arhitektuuri hõngu ja isegi telemast meenutab oma välimuselt kergelt Eiffeli torni.
Eiffeli-torni meenutav mast, mis kõrgub üle Dalati linnakese andes sellele põhjendatult Väikese-Pariisi hüüdnime
Vaade Dalat'i tehisjärvele.
See linn on eriti armastatud koht Saigoni pruutpaaride poolt oma mesinädalate veetmiseks ning nende vietnamlaste seas, kes armastavad Euroopat. Jôukam Saigoni rahvas käib siia golfi mängima.
Siin me nüüd lõpuks oleme, sooviga veidi linnaga tutvuda ja vast õnnestub linna lähedal ka paar vaatamisväärset kohta kohalike abiga üle veel kaeda, et juba järgmisel hommikul edasi Saigoni põrutada. Ennem vaja aga end hommikusele bussile registreerida. Büroos tütarlaps lappab oma kaustikut ja teatab siis, et buss on täis ja pole midagi teha. ...??? Nähes Inksi ärritunud nägu, vastab ta suurima rahulikkusega:"Ärge madam ärrituge. See on küll teie probleem, et te tahate Saigoni saada ja sealt oma koju Euroopasse, aga mul on pakkuda teie hommikuse bussi asemel ööbuss, mis väljub homme kell 21.00. Aga selle eest peate juurde maksma kummagi pileti eest 100 000 dongi (5 dollarit). Kurat, piletid on, aga bussile ei pääse. Pakutakse muud varianti, seda aga lisatasu eest. Me oleme algsele piletile juba terve hunniku raha lisaks maksnud, aga ikka on kogu aeg just bussiga mingid jamad. See teadmine, et jälle pead bussiga sõitma minema, on ärritav. Mis siis ikka, tuleb leppida sellisegi pakutud variandiga, peaasi, et siit ikka minema saaks. Maksame lisarahad. Tütarlaps vormistab uued piletid ja .... oh üllatus, märgib isegi lamamiskohad (tegemist taas sleeping bussiga) piletile. No mina tahan küll nüüd näha, mismoodi see siin kehtib. Siiamaani on küll vähemalt meil siin bussile trügimine olnud süsteemis: kes tugevam see sees ning istub ruttu kus saab ja kes istet ei saa, see lamab põrandal.
Seega nüüd meil aega siin 1,5 päeva. Täna jalutame järgi jäänud pool päeva nii sama linna kaedes: vanalinn, turg, paisjärv, Prantsuse kvartal koos katedraali ja juba mainitud teletorniga. Ja homseks tellisime linna ümbruse tuuri, et kaeda mägesid, paari koske, mingit kuulsat villat, kuldset Buddha kuju ja veel üht teist.
Taas üks seinast-seina emotsioone täis päev meil siin.
Dalat by night.

8. veebruar "Turistikas" Nha Trang

Olen kuulnud ja ka blogidest lugenud, et Nha Trangis pole peale rannas peesitamise suurt muud midagi teha ja näha. Linn on üks suur mõtetu turistipesa ja eelkõige venelaste pärusmaa. Ja, et isegi pooled sildid restoranidel ja poodidel on vene keelsed.
Mina küsin vastu. Noh ja mis siis? Sellest venelaste foobiast ma väga aru ei saa. Kui sildid on inglise keelsed, siis on kõik nagu "OK", aga kui sekka ilmub ka vene keelseid, siis on kohe "plohho". Ja kas mingid jauravad Inglise poissmehed on ikka palju paremad, kui rannas peesitav Moskvast või Sahhalinilt pärit Vene turist?
Jah, venelastest puhkajate konsentratsioon on siin tunduvalt kõrgem. Julgen pakkuda, et kuskil 2/3 kindlasti kõigist mujalt tulnud turistide koguarvust. Aga meid see ei häiri. Meie puhkame oma puhkust ja teeme omi rännakuid, nemad sebivad omi tegemisi.
Tegelikult on ka Nha Trang päris Vietnam. Turistikaks teeb selle vaid rand ja tükike linna selle ümber. Kui aga sellest välja murda (10-15 min jalutamist), oled taas päris Vietnamis, koos tema elanikega ja igapäeva tegemistega. Ja vaadata on ka siin linnas omajagu. Meie lemmikuteks on igal pool maailmas kohalikud turud. Nii ka siin. Seega suund turule. Nänni ja suveniiride osa jooksime poolpõiki kiiruga läbi, aga toidu ja kohalike tarbeesemete turg oli äge. Juurikaid, rohelist, puuvilju, seemneid, mune, liha, mereande, kalu ja veel tont teab mida, mida meie silm harjunud nägema pole. Aga kuidas turg toimib, seda peab ise nägema. No mulje on küll selline, et vietnamlane nälga ei sure. Vietnamlane ise on töökas, maa on viljakas ja kliima soodne. Lisaks rikkalik meri oma kalade, kalmaaride, krevettide ja muude molluskitega. Ole vaid mees ja korja üles või püüa välja.
Mere lähedes peegeldus selgelt ka turul pakutavas

Vaadata on muudki. 8.-13. saj rajatud Champa ajastu tempel, suur Buddha kuju, veel paar-kolm pagodat, Prantsuse koloniaalaegne katedraal, kalurite piirkond jõe ääres koos mereanni restoranide tänavaga ja palju muudki.
Long Son Pagoda ja hiid-Buddha

Kuna me jäime siia kolmeks päevaks akusid laadima, siis ehitasime oma päevakava üles järgmiselt. Ennelõunane aeg ringikolamiseks ja lõunast randa peesitama ja ujuma.
Coe on igal reisil vähemalt korra oma jalajäljed jätnud maha ka jooksujalu. Nii ka siin. Hommikul mere äärde jooksma suundudes, libises nagu muuseas kõrvale rikšamees, pakkudes lahkelt oma teenust, mis võiks Vietnami keelest tõlgitult kõlada umbes nii: "Mis sa rumalukene siin vaeva näed, ma viskan su ise ära, kuhu vaid tahad". Aitähh lahke rikšamees, aga valge loll mees on põikpäine ja loobub heast pakkumisest ning üritab omal jalul edasi rühkida.
Õhtused söömad on omamoodi naudingud. Kuna oleme mere ääres, siis otsustame oma valikud sättida mere poolt pakutavale. Näiteks veidi alla kilone pirakas langust (suur vähiline). Aga palun, nurgapealses välikohvikus grillitakse see kenasti ära ja .....mmmm! Keel käis praegugi veel seedetraktis selle jääke noolimas. Aga ühtedeks lemmikuteks siin said meil kohalik eripära - pisikesed täidetud riisijahu pannkoogid. Neid pakutakse tänavaäärsetes pisikestest söögikohtades ja küpsetatakse erilise kuuma savist aluse peal, mille sees on pisikesed kumerad lohud, kuhu tainas valatakse ja täidis asetatakse. Pisikeste savist kaante all see siis küpseb. Meie lemmikuteks said kalmaaritäidisega ja vutimunatäidisega pannkoogid. Mmmm...keel käis taas mao paremas nurgas maiustamas.
Väikesed riisipannkoogid, mida valmistatakse erinevate täidistega vutimunadest loomaliha ja mereandideni


Söömisest veel. Kõige lihtsam turistile selgeks teha, et asi on söödav, on fraas:"nämm- nämm". Kui sa jääd mõnda söödavat asja pikemalt põrnitsema, siis on kiirelt kohalikult selgitus olemas:"nämm-nämm".
Käisime Inksiga õhtul rannas jalutamas. Hämaras parginurgas ühe palmi alt kostis äkitselt Nukitsamehe filmist itaeverlik  kähisev:"nämm-nämm", millele järgnes veelgi kähisevam naerupahvakas. Huvitav, kas ta tahtis valgele inimesele süüa pakkuda või valget inimest ära süüa. Igaks juhuks eemaldusime "No, no" hüüete saatel.
Puuviljad. Leti ääres on vast kõige äratuntavam banaan, ananass, arbuus ja vast ka mango. Ülejäänud on kõik väga eksootilised ja heal juhul vaid raamatust nähtud. Kõige eksootilisemaks maitseelamuseks sai durian vilja maitsemine, mida  kohalikud parasjagu sõid ja mida meilegi lahkesti proovida pakuti. Ja nagu Coe peale maitsemist ütles: "ma pole elus päris sitta söönud, aga magusat sitta nüüd küll". Tegemist on suure rohelise ogalise viljaga, mille kollane sisu haiseb vängelt ja peale meeldivalt magusat maitset jääb suhu nagu oleks päkapikud suus asjal käinud. Aga oli proovimist väärt.
Durianid, pildilt ei tule küll välja, kuid suurus on väiksema arbuusi mõõtu

Rannas puhatud, nahk ära kärsatatud, kõht head ja paremat mereandidest täis pugitud, on aeg edasi liikuda. Ees ootab 140 km sisemaale mägilinna Da Lat. Üritame taas bussiga. Ehk laabub seekord valutumalt, kuigi väga sellesse usku enam pole.

neljapäev, 6. veebruar 2014

6. veebruar. Läbi kannatuste lõpuks rannas.

Eile öösel Nha Trangi poole kulgedes tekkis Coel korraks tõdemus, et siin Vietnamis vist ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites, vaid hoopis miilides (1 km = 1609 miili). No kuidas on võimalik läbida 540 km 14 h, millest 13 h oli puhast sõiduaega ja 1 h söögipaus. Aga nii meil läks. Päeval kell kaks alanud sõit lõppes planeeritud hiljemalt südaöise saabumise asemel kell neli öösel. Asi siiski polnud vales mõõdustikus, vaid ka see bussijuht lihtsalt ei suutnud gaasipedaali üle 50 km/h vajutada. Üllatav, ühe päevaga kahe bussiga sõites ja mõlemal Vietnami kaks kõige suuremat "pidurbussijuhti" peal. Kolmas "pidurbussijuht" pidi veel olema, aga tema pidavat elama Sapas ja sinna meil seekord asja pole, uuh õnneks.
Kell on neli ja meie seisame üdini tülpinuina , magamatutena keset linna. Ainsad tülitajad on juba tuttavad rikšamehed ja motikamehed, kes meid kuhugi sõidutada kogu aeg tahavad. No kuhu? Isegi ei tea. Hullult tahaks magada. Kas minna randa ja visata liivale külili, soe on ka öösel (+22 C)? Või proovida leida pooleks ööks mingi tuba? Eelistame siiski viimast varianti. Vanad ja mugavad, tahaks turvaliselt linade vahele. Kummaline, aga muidu nii elav kuurort on hommikul pool viis peaaegu välja surnud. Üksikud purjus turistid ja mõni kohalik nurgapeal kükitamas. Isegi suur osa valgusreklaamidest on ära kustutatud. Ükski asi ei viita, et oleme hotellide tänaval. Lõpuks hakkab silm pimedas siiski seletama ja kohalik komme on selline, et ööseks lastakse hotelli ukse ette metallist võre (v.a 4 ja 5* hotellid) ja see näeb välja nagu tavaline garaaži uks, kuid natukene sikutades saab võre ka ise alt ülesse lükata, alt sisse pugeda. Fuajees magab mõnel juhul diivanil, mõnel juhul leti ees välivoodil hotelliametnik. Teda natukene õlast sikutada saame pidevalt uniseks vastuseks "hotel full" ja niimoodi üle 10-15 koha, seljakoti hostelitest nelja tärni hotellideni. Vaikselt hakkab tunduma, et nad lihtsalt ei vaevu ennast ülesse ajama, et meid sisse checkida. Lõpuks leiame nurga tagant hotell Bali, kus väga abivalmis poiss on ärkvel, tingime hinda, 35 $ ilma hommikusöögita 5-6 tunnise une eest tundub meile palju. Aga hirmsasti tahaks magada. Bussis pole silma kordagia kinni saanud ja varsti hakkab ööpäev täis saama. Poiss tassib meid viimasele korrusele, kus on suht võidunud terrassikohvik ja jätab meid ootama, ise sagib pidevalt ringi. Tuleb, pobiseb midagi meile arusaamatus vietnaminglise keeles ja jälle kaob. Lõpuks tassib meid üht tagatreppi pidi ühte naljakasse tuppa. Nurgas metallraamiga voodi. Selle kohal seinal pöörlemas värviliste tulekestega discokera. Vastasnurgas punane kunstnahast diivan ja telekas, mille all patakas mingeid ajakirju ja DVD mängija. Mis see veel on? Kas meid on tassitud hotelli litsimaja nurgakesse? Või püüdis kutt meid oma n.ö töötajatele mõeldud elamisse sisse smuugeldada ja raha vaikselt endale jätta? Ei tea, aga see kummaline võimalus jäi meie poolt katki. Parem juba rannas hommikut oodata. Ōnneks kohe järgmises hotellis oli ikka tuba olemas ja avanes vôimalus end linade vahele keerata allakaubeldud 25 $ eest (algul küsis 35$). Hinnakiri seinal ütles, et tuba maksab 15$, aga tüüp leti taga väitis, et tet ( jälle see uusaasta) ja võtke või jätke. Võtsime.
Lõpuks oleme peale pikki ja väsitavaid seiklusi kuurordis. "Sanatoorium! See on puhkus, naised, baar, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!" Pikk, kilomeetrite jagu kuldset sooja liiva, palmid, rohekas-sinine ja soe Lõuna-Hiina meri oma laiskade ja suurte lainetega. Mida muud tahta, kui end poolpaljaks koorida ja päikese kätte praadima sättida. Eeeh, mõnus. Väljaspoolt nahk päikese käes särisemas, seestpoolt külm õlu jahutamas. Varbaid paitamas soe merevesi. Võtame ka lamamistoolid ja sätime need suht veepiiri lähedale, nii et, suuremate lainete korral käib meri ka meie toolide alt läbi. Tellime ühe suure kookospähkli, mille sisse pistame kaks kõrt ja naudime kookosepiima imemise saatel head olemist.

Vaade Nha Trangi rannale, kus liivaranda ca 7 km
Rannajänku

Hotell*** kus elame, on super ja asukoht on super. 100 m rannast, aga väikeses kõrvaltänavas, kuhu see tuututamine ja suur linnakära ei kosta.
Esialgu plaanisime siia jääda kaheks päevaks, aga teeme ikkagi korrektuure ja jääme veel ühe päeva võrra pikemalt ja järgnevatel päevadel teid oma kirjadega ei vaeva, sellest kui tore meil hetkel on. Rand, meri, päike ja need mereannid ning meie jaoks täiesti tundmatud puuviljad, mida pakutakse, on väga maitsvad.
Nha Trang on oma ootused täielikult täitnud. Pärast lõputuid bussõite ja vintsutusi ääretult ebameeldiva bussifirmaga tunneme, et elu on jälle elamist väärt. Kuna termomeetrit kuskil ei näe, siis kere järgi ütleks, et õhusooja on 30 kraadi kandis ja ookean ei jää palju maha. Lained on suured.
Edasi liigume pühapäeva hommikul Da Lat'i, mägikülla poolel teel Saigoni.

5. veebruar Kas enam annab veel hullemaks minna?

Hea unega öö oli. Päev tõotab ilus tulevat. Päike paistab, soe on, kuked kirevad (linnas), hommikusöök rikkalik. Täname ülitoredat hotellipersonali. Kotid selga ja bussipeatusesse, kust peaks algama meie uus päev uute seiklustega ehk 3,5 h (140 km) bussisõitu ja tutvumine Vietnami rätsepmeistrite ja kingseppade meka Hoi An'iga.
Bussifirma (Camel Travel) kontori ette jõudes, ootas juba ees pea saja pealine jõuk eri rahvusest samas suunas sõitasoovijaid ja loomulikult olid kõigil ka varasemalt piletid olemas, nagu ka meil. Need said meil juba ostetud Hanois ära (mitme stopiga pilet Hanoi-Saigon suunal ehk open tour bus tickets). Ilmselgelt oli seda rahvast ühe bussi tarbeks liig palju. Ja kui ette saabus juba varasemalt tuttav sleeping buss, läks meeletuks trügimiseks. Inks bussi sisemusse kohti välja võitlema, Coe kotte alla pakiruumi toppima. Kahjuks sattusid need valesse pagasiruumi (nö samale marsruudile jäävasse teise linna minevate kottide pagasisse) ja kästi teise pagasiruumi ümber tõsta. See aga oli selleks hetkeks kotte täis topitud ja meie omi keelduti enam vastu võtmast. Inks istus bussis ja kohad olemas, aga Coed bussi koos kottidega ei lasta. Mis siis ikka, Coe astus julmalt koos seljakottidega bussi, mille peale bussi komplekteerija meie kotid bussi uksest ikka välja surus, väitega, et ei saa ja tuleb kohe ka teine buss, kuhu ülejäänud rahvas peale saab. Tekkis suurem vaidlus, millesse sekkus ka lõpuks Inks. Seda olukorda kasutasid aga ära paar teist sõitasoovijat ning istusid kiirelt Inksist hetkel vabaks jäänud kohtadele. Nüüd olid ka need läinud. Mis siis ikka, tuleb jääda teist peatselt saabuvat bussi ootama. Bussist välja astudes avastasime, et bussijuht oli vaidluse ajal ikkagi meie kottidele kuskil tagavararatta peal kohad leidnud. Halenaljakas, meie kottide pärast bussist väljas, aga kotid ikkagi lõpuks bussis. Otsisime oma kotid tagavararatta vahelt üles ja jäime uut bussi ootama. Mõne aja pärast saabuski see, jäädes teisele poole teed seisma. Algas võidujooks üle rollereid ja autosi täis tänava, sooviga võidelda endale koht bussis. Inks taas bussi sisemusse kohti vallutama, Coe kottidele kohta pagasis otsimas. Uuh, koht bussis olemas ja kotid pagasis, võisime rahulikult jääda jälgima teiste võitlust siin päikese all. Vaatamata pingutustele ei mahtunud ikkagi kõik pileti lunastanud peale. Bussis istujate pileteid kontrollides selgus, et vaikselt olid sisse trüginud ka mõned kohalikud, kel polnud selle bussi pileteid ette näidata. Vaatamata sellelegi seigale, ei mahtunud mitu sõitasoovinud ikkagi peale. Mis neist edasi sai, ei tea. Peale pikki trügimisi, vaidlemist ja ootamist, olime meie bussis ja võisime reisi jätkata. See buss polnud küll kõige värskem ja uhkem, aga ikkagi buss mis liikus meile vajalikus suunas (pea 1 h hilinemisega kõige selle jama peale). Sel bussil oli aga üks suur viga, tal puudus vist gaasipedaal. Igastahes pea terve tee oli tal ühesugune rahulik hoog sees ja ainsad, kellest me mööda suutsime sõita,olid jalgratturid. Ainus, mis bussijuhil hästi välja tuli, oli signaali laskmine. Seda lasi ta ka vahel siis, kui kedagi ees ega vastu tulemas polnud. Sellise hulluks ajava tempoga jõudsime veidi enam kui nelja tunniga 140 km kaugusele Hoi An'i. Igati tubli saavutus.
Ennem kui linna avastama minna, tuli meil õhtuseks lubatud sleeping bussi end ära registreerida. Oh õudust. Bussifirma putkasse astudes leidsime eest tungleva ja närvilise inimmassi, kes kõik tahtsid kuhugi saada ja ka meiga vajalikus suunas. Selgus, et esimesed vabad kohad on alles 8. veebruari õhtuks ehk kolme päeva pärast. Ja loomulikult ei huvitanud seal kedagi, et sulle oli Hanois pileteid müües lubatud selleks ja selleks kuupäevaks sõiduvõimalust. "... ja-jaa minge vaid kohalikku kontorisse, näidake pilet ette ja teid registreeritakse bussile". Hähh, lollid turistid. Meie küsimusele, et mis siis saab, vastas bussifirma esindaja tuimalt "It's not my problem" ja õigus tal oli. Sest probleem oli tõesti meil.
Mis seal ikka, siin me oleme ja tuleb varuplaan välja mõelda. Samasuguse murega olid kõrval ka viis ameeriklast (hetkel vabatahtlikena õpetajad Hiinas) ning üks inglasest noormees (pooleaastasel maailmarännakul). Ameeriklastel oligi juba varuplaanina väljaselgitamisel võimalus rentida minibuss koos juhiga ning kutsusid ka meid koos inglasega kampa. Loomulikult jäime nõusse. Parem siit kohe minema saada, kui kolmeks päevaks Vietnami mõistes väikesesse linna (75 000 elanikku) kügelema jääda. Meri ja rand on linnast kaugel ja kurat teab, mis moodi ka siit kolme päva pärast veel minema saaks. Ja nagu mainitud, on tegu rätsepmeistrite ja kingseppade linnaga, tähendanuks need kolm päeva oma täieliku garderoobi tõenäolist väljavahetamist;). Läbirääkimiste tulemusena saime lõpuks bussi koos juhiga. Hind 40 dollarit nägu, millest 10 dollarit saime bussifirmalt näo peale tagasi n.ö ärajäänud bussisõidu eest kompensatsiooniks. Vähe küll, aga parem ikka kui mitte midagi ja saame vähemalt minema siit. Egas midagi, taas bussi ja ees vähemalt 10 h sõit 540 km kaugusele Nha Trangi. Nii palju siis käsitöömeistrite linnast ja tema vaatamisväärsustest. Loksume nüüd bussis mööda suht kitsaid ja konarlikke teid ning loodame ööseks jõuda kuurortlinna. Silme ees terendumas kuum liiv, helesinine meri, palmid ja külm rumm colaga.

kolmapäev, 5. veebruar 2014

4. veebruar. Hue, endine valitsejate linn.

Suht soodadena ööbussist väljunutena varahommikuses linnas, oli esimese asjana vaja leida oma hotell. Selle leidmiseks oli kohe paar abikätt valmis. Üks rikšamees ja motikamees. Rikša oli meie mõistes heal juhul pooleteise kohaline. No kuhu sa kahekesi istud? Üksteisele sülle ja veel kaks suurt matka seljakotti lisaks. Ei aitäh! Veel vähem mõttekas tundus motikamehe abi. Kahekesi ronida oma suurte kottidega tema seljataha, kusjuures kiiver oleks olnud vaid ühele. Ei aitäh, lähme jala. Hotell vaid vaevalt kilomeetri kaugusel. Hotelli neiud olid ülimalt armsad ja võimaldasid meile toa kohe varahommikul. Saime asjad kohe tuppa, end veidi dušši all värskendada, hommikust süüa ning siis linna avastama.
Citadeli, 19. sajandist pärit kindluslinna liputorn Hue's
Linn oli 18 saj. algul lühikest aega keisririigi keskus ja tollest perioodist on linnas ja selle ümbruses mitmeid jälgi sellest ajastust. Kahjuks 1947. aasta Prantsusmaa koloniaalvõimu kadumine ning sõda USA-ga hävitas suurema osa sellest hiilgusest. Aga vaadata on sellegipoolest veel küllaga ja saab ettekujutuse tolleaegsest hiilgusest ja elust. Keskseks vaatamisväärsuseks sai meile kunagine tsitadel ehk kuningate kindluslinn, lisandusid ka mõned pagodad, üks muuseum, kus näidati kuningatele kuulunud esemeid ja loomulikult kohalik turg, mis on omamoodi vaatamisväärsus. Kogu kaup näis tõesti värske ja isuäratav, aga meil Inkuga jäi küsimuseks, kaua see toores liha, kala, mereannid, juurikaid, erinev roheline, puuvili sellises lämbuses ja selge päikese all tarbimiskõlblikuna püsib. Lisaks enamus kaupa oli kas korvidega, banaanilehtedele või paberile maapinnale laiali laotatud. Meile läks kaubaks paar väga eksootilise maitsega pirnilaadset krobelist puuvilja.

Kohalik turg, kõik on roheline ja värske
Natuke veel kolamist linna vahel ning õhtusöök eelkõige kohalikele mõeldud restoranis (järeldasime sellest, et keegi seal inglise keeles ei rääkinud ja oma soovid tegime selgeks kätega žestikuleerides). Näide hindadest. Õlu 20 000 dongi (=70 euro senti), sushi rullid Korea  moodi 10 tükki 90 000 dongi ( 3 euri), friteeritud kaheksajala praad 120 000 dongi ( 4 euri), lisaks hunnik erinevaid salateid nii praetult, kui värskelt. Seega üks tõeliselt korralik kõhutäis koos mõne õllega restoranis alla 10 euro, polegi nii paha!
Kuna tänane päev oli olekult tänu magamatusele ja eelnevale välimusele suht sooda olla, otsustasime hotelli minna ja kohaliku aja järgi hiljemalt 11 (Eesti aeg kell 6) magama minna.
Head ööd! Homme tuleb hommikune bussisõit Hoi An'i ja seal linnaga tutvumine ning edasi üritaks juba õhtul taas sleeping bussiga (11 h) Nha Trangi paariks päevaks randa suvitama jõuda.

3. veebruar. Öö sleeping bussis Hue'sse.

Sleeping buss ehk ööbuss, mille sisemus peidab kolmes reas kahekordseid narisid, kokku ca 40 inimesele
Buss, mis ette vuras oli üsna uus ja moodne. Välimuselt ei jäänud alla meie uutele Sebe bussidele. Sisenedes bussi tuli jalast võtta jalatsid ning vaade mis avanes, on meile harjumatu. Istmete asemel olid pea horisontaalses asendis kolmes reas kahekordsed lamamistoolid, jalgade jaoks eraldi tasku ja seljatugi siiski ka istumisasendisse tõstetav. Saime mingi närviliselt sagivate-trügivate hiinlaste vahelt üksteise taha teise korruse toolidele. Mugav sõit võiks just kui alata, aga Hanoi vahel tehti veel nii mitugi peatust ja rahvast, nüüd juba vaid kohalikud, tuli aga järjest peale. No kuhu veel, buss juba ammu täis. Pole hullu, bussijuht loopis bambusmatid vahekäiku laiali ja kamandas kohalikud sinna pikali ja sõit võis ülerahvastatud bussis jätkuda. Kuigi töötas ka konditsioneer, tikkus õhk ikka ülihapuks ja paksuks minema. Arusaamatult käitus bussi lõpus olev peldik, paisates teatud vaheaegade järel bussi sellist paksu lebra, et isegi kätt oli õhus raske liigutada. Kõige arusaamatum tegevus toimus kuskil poolel teel, kui ühel hetkel buss peatus ja bussijuht peksis kolm kohalikku vahekäigus üles ning toppis nad korraga bussi peldikusse peitu. Alles kuskil poole tunni pärast, peale teatud vahemaad, vabastas nad sellest gaasikambrist ja lubas taas bambusmatile magama. Arusaamatu, nagu oleks vahepeal üle piiri käinud ja mingit seltskonda üle smuugeldatud. Egas magamisest suurt välja tulnud. Tappev lebra, kohati rappuv tee ja loomulikult udupasuna moodi röökiiv signaal, aitasid sellele igati kaasa. Aga muidu bussijuht oli tubli. Tõi meid 13 h asemel, pea 11 h Hue'sse kohale, astudes suht magamatutena enne seitset hommikul uude juba sagivasse linna. Meiega ühes bussis reisinud ja vähemalt pool ööd kohalikku viina joonud kaks suht pohmas vene noormeest näisid meist veel hullemas konditsioonis olema, karjudes vaid ühele kohalikule rikšamehele "f...ing  busdriver". Ei tea, kas tõesti arvasid noorsandid, et nende sitas väljanägemises on süüdi bussijuht, aga mitte kohalik viin? Või oli neil siiski ka õigus. Istudes (lamades) kõige ees ja nähes läbi esiakna, mis siin maanteedel liikluses toimub ja kuidas eriti suured bussid käituvad, ajaski neid äkki jooma?

teisipäev, 4. veebruar 2014

2. Veebruar. Lähme kaema üht seitsmest looduse maailmaimest - Halong Bay.

Buss, kuhu meid hommikul topiti oli võrreldes eelmise päeva "vietnam size" bussist tunduvalt mugavam oma istmete laiuse ja jalgade vahe poolest. Õnneks saime istuma ka bussi keskele ja ei pidanud enam tagaistmel tee mügarikel "lennuharjutusi harrastama". Muidugi tee Halongi oli ka tunduvalt pikem, kui Tam Coc'i. Bussijuhi parim abivahend oli loomulikult pidevalt lõbustuspargi mänguauto tilu-lilu häält tegev signaal, mis aitas saavutada mitu töövõitu, trügides võidukalt sihtmärgi suunas. Peale nelja tunnist loksumist koos kohustusliku WC-suveniiripoe külastamisega, jõudsime Halongi, kaldal ootamas mitu tuhat vaatamisväärsuse näljast turisti. Meie grupijuht Thang, kes rääkis juba tutavlikku vietnamipärast haukuvat inglise keelt, nägi kurja vaeva, et meie hajameelne seltskond koos hoida ja kogu 21 pealine jõuk (punt rumeenlasi, prantslasi, paar hispaanlast ja taimaalast, üks saksa vahetusüliõpilane ning meie) läbi selle rahvamassi meile mõeldud laeva saada. No see laev, mida meile büroos kataloogist näidati ja see, kuhu nüüd meid üheks ööks ja kaheks päevaks topiti, olid kaks täiesti eri asja. Kataloogis ilutses kaunis täispurjes "valge luik", aga saime päevi näinud, väsinud "kitkutud kana".
 
Laev, mida meile kataloogist ei näidatud :), aga millel me siiski 2 päeva veetsime
Aga egas me siia laeva nautima tulnud, pigem ikka maailmakuulsat loodusimet, Halong Bay lahte koos oma imeliste kaljusaartega, mida pidavat olema üle 2 tuhande saare koos. Ilm oli küll enamus aega pilves, aga soe ja pehme tuulega, seega päris mõnus olemine ülemisel laevatekil. Need merest püstloodis kõrguvad kaljude kogum on tõesti lummav vaatepilt. Lisaks kaunitele vaadetele pakuti võimalust kajakiga merd ja saari lähemalt uurida. Meie see avastusretk kujunes selliseks, et Inku oma katkise käega istus kaptenirollis kajaki eesistmel ja näitas suunda ning Coe pingutas oma ülakeha muskleid ja sõudis elu eest tagaistmel. Ega sellest suurt lugu, nüüd on Coel enne randade külastust ilus prinkis rinnalihas. Kajaki retk võimaldas lähedalt külastada ka pisikesi pontoonidel kalurikülakesi, mis peitusid lahesoppides kaljude vahel, olles samas nii romantilised, kui ka armetud ja lihtsad. Meil õnnestus ka üks kohalik külakoosolek või pigem suurem tüli eemalt ära näha. Kõigepealt karjusid mehed üksteise peale ja vehkisid hoogsalt kätega, siis oli meestel väike vahe ja naised said üksteise peale verbaalse lahingu maha pidada ja taas otsast peale. Kuidas asi lahenes, ei tea. Me vaikselt hiilisime kõrvale ära.

Vaade Halong Bay'le, mis väidetavalt kuulub seitsme looduse maailmaime hulka

Floating fishermen village ehk ujuv kaluriküla
 
Peale kajakitamist avastasime kogu seltskonnaga üle miljoni aasta vanust koobastikku. Päris võimas ja kaunis vaatepilt. Giid tegi oma tööd südamega, osutades punase laseritäpiga mööda koobaste seinu ja lagesid, rääkis legende ning pani inimeste kujutlusvõime korralikult tööle. Lood draakonitest ja kujuteldavad muud loomad ning Buddha kujud olid täitsa vahvad, kuid miskil hetkel hakkas asi kiiva kiskuma ainult ümber augu juttudega ja lood "happy fingerist" selle augu juures. Kohustuslikud  päevategevused ja vaatamisel tehtud, oli aeg õhtuseks tegevusteks laevas. Loomulikult Vietnamipärane õhtusöök ja seejärel karaoke ning kalastamine. Kogu seltskond arvas, et karaokeks nad valmis ei ole ja selle jätame ära. Seega jäi Coel sel korral võimalus Alice't Vietnami keeles laulda ära ;). Haarasime kinni võimalusest paadi ninas kala püüda, mis osutus hoopis kalmaaripüügiks. Esialgu vaid ühe õngega terve kamba peale, hiljem lisandus veel üks õng, sest Coe nägi teise õngeridva jaoks puuduolevat konksukomplekti vist mõne eelmise seltskonna poolt visatult kinnijäänuna lava ankrupoi küljes. Meie vietnamlasest grupijuht Thang tegi osava hüppe poile ja ronis mööda ankruketti laevale tagasi, puuduolev konks näpus. Nüüd võis püük jätkuda kahe õnnega. Püük nägi välja nagu talvine sikuskaga kalapüük Peipsi järvel. Tuli ridva külge seotud rohelist konksuga jullat pidevalt üles alla sikutada. Paaril korral isegi kalmaaripoiss tonksas, aga meie konksu alla ei neelanud. Rumeenia poiss sai korra ühe otsa ja ka korraks veest välja, aga ka see lasi end lahti ja potsatas tinti pritsides merre tagasi. Seega võidukat kalamehe pilti ilmatu suure kalmaariga me kogusse ei lisandunud. Veidike veel jalgade kõigutamist üle reelingu ja romantika nautimist koos kõrvaltlaevalt kostva räige kakofoonilise karaoke saatel oli aeg magama seada.
Lubatud hommikune Tai Chi hommikuvõimlemine jäi ära. Paketti müües võid ju kõike lubada. Ka hommikusöök oli naljakas, kuivikuks röstitud moosisai, paremuna ja kohv. Aeg veel teha laevukesega väikesed tiirud saarte vahel, nautida vaateid, et siis suund võtta sadamasse. Vaated olid looduse poolelt jätkuvalt lummavad, aga häiris inimese poolt tehtu. Nimelt, meres ujus ringi üpris suur kogus prügi, mida hoovused ja lained vaikselt lahes ringi kandsid. Kuidagi kahju oli sellist kontrasti jälgida. Ropp ja hoolimatu see inimeseloom.
Keskpäevaks sadamasse, bussidesse ja Hanoisse tagasi. Väike nuudlisupp tänaval plastmassist nukumööblil ja aeg asuda uuele seiklusele. Nimelt õhtusele ööbussile ehk "sleeping bus'ile", et hommikul, 13 h hiljem ärgates, olla 754 km kaugusel Hue's ( Kesk-Vietnam).

Tähelepanekuid ehk nii lihtsalt on

Liiklus on tihe, väga tihe. Hea, et on olemas kõnniteed, kuid ... Kasutada neid ei saa, sest kõik on täis pargitud. Rollereid loomulikult. Lisaks pargitud rollerite vahel olev tänavakaubandus, müüjad ja söögikohad oma miniatuurse plastmassist nukumööbliga. Ja jalakäijatel tuleb liigelda ikkagi sõiduteel.
Kõnniteed on Vietnamis mitte jalakäijatele liikumiseks, vaid rollerite parkimiseks ja söögikohtade pidamiseks
Vietnamlased on sõbralik ja rahulik rahvas. Hotelli sisenedes püüame meie kohe seletama hakata, kes me oleme, kust me tuleme ja miks me tuleme, missugune tuba, kui pikaks ajaks meil on broneeritud jne. Sellepeale naeratab kena vietnami hotellitöötaja, palub kotid seina äärde panna ja fuajees istet võtta, "sit please and wait". Vaatab sind naeratades rahulikult ja kui keevavereline eestlane on rahunenud, võtab ta aega sinuga tegeleda. Põhjalikult, viisakalt ning ette ja taha vabandades. Vabandavad nad koguaeg ja kõige eest. Ja kõik on koguaeg hästi, it's OK, korrutatakse ka pidevalt. Isegi kui hetkel ei ole OK. Kui näiteks sinu kotid on lubatud ise ühest hotellist teise transportida ja seda pole tehtud. Kui hommikusöögil on lõppenud kohvi või buss hilineb märkimisväärselt. Või kui oled enda arust ostnud bussipiletid ja järgmises linnas selgub, et edasi need ei kehti ja kuigi ukse kohal on täpselt sama firma nimi, mis sinu paberil, siis öeldakse, et Hanois oli copy firma ja nemad ei saa midagi teha. Teid on petetud, aga muidu on kõik OK. Ja päeva lõpuks ongi kõik OK, kõik laabub. Liiga palju ette ei mõelda ja ei muretseta.
Näiteks sõidukit tangitakse siis kui vaja. Lennujaamast meid linna sõidutanud autojuht tankis 3 liitrit kütust pärast 15 km sõitu, kui sõita oli veel 15 km. Tuuriga Tam Coc'i sõites korjas buss kõik turistid mööda linna hotellidest kokku ja pärast väikest sõitu keeras bussi tanklasse. Tankimine ajaks kedagi bussist välja ei aetud.

Plekist ahjud (mängu)raha, kaartide ja muu papist ja paberist sodi põletamiseks, et uuel aastal ikka good luck ja happiness majas oleksid
Tagasipõikena veel uusaasta juurde. Kohalik kombestik näeb ette, et omaste hingedele tuleb almuseid anda. Poodides müüakse spetsiaalseid eelkomplekteeritud pakikesi, tsellofaani on pakitud kirevad papist kaunistused, veidi toitu küpsiste ja saiade näol ning joogiks coca-cola, õlu ja viin, teepakid jm eluks või sellele järgnevaks vajalik. Pakikestest ja muudest kaunistustest tehakse altar, mis pärast südaööd ära põletatakse. Toit jääb alles, kuid papist kaunistused, (mängu)raha, mängukaardid (potiemand, risti kümme jne), riis ja muu taoline läheb tulle. Paljudel on selle tarbeks spetsiaalne teisladatav väike plekist ahi. Kehvemal juhul tehakse lõke lihtsalt tänava asfaldile. Ja nii ca 10-15 m vahedega kogu tänava ulatuses. Ja keegi ei kurjusta, kui lõke satub täpselt elektrikapi ja suure elektrijuhtmete kimbu alla.
Tüüpiline altar omaste lahkunud hingedele uusaastal



 
Rolleritest ei saa üle ega ümber. Väidetavalt pidi Vietnamis olema 40 miljonit rollerit. Kiivreid kasutavad juhid juba mõõdukalt, kuid muule turvavarustusele, turvahällid ja turvatoolid rolleritele, oleks siin turgu kõvasti. Lapsed ripuvad täiskasvanutel sõna otseses mõttes kaenlas, kui rolleritega sõidetakse. Isegi kui tegu on jõukama rahvaga ja sõidetakse autoga, siis on ikka lapsed auto eesistmel, kahe-kolme kaupa, loomulikult kinnitamata turvavöödega. Normaalne. Kogu turvalisus on üldse eurooplaste välja mõeldud, Aasia seda ei vaja.
Siit rollerite vahelt peaks siis vaikselt ja järjepidevalt liikudes teed ületama


Teeme ära! Kampaania on Vietnamis juba tehtud. Kogu prügi üle Vietnami on kokku korjatud ja ühtlase kihina laiali laotatud.
 
Prügi, mida Vietnamis jätkus koguaeg ja igale poole

Sõiduki kõige tõsisem tehniline rike on katkine signaal. Pidurid, mootor ega ükski muu süsteem ei ole nii oluline nagu signaal. Me pole küll suutnud tuvastada, aga siin peavad olema mingid salatööstused, kus räiged ja agressiivsed tehasesignaalid asendatakse leebete lõbustuspargi autode "tilla-tolla" signaalidega. Signaali vajutatakse pidevalt, seda teevad rollerid, autod ja bussid ning nagu öeldud, pole see mingit "tuut", vaid terve kontsert, mis kohalikus keeles tähendab "Mina tulen! :) ". Ja isegi kui ei tule, vaid buss näiteks seisab parklas, siis bussijuht signaali pedaalib ikka edasi. Ja ööbussijuht ei hooli ka magada soovivatest inimestest, sest tee tuleb vaba hoida ja seda saab teha ainult ühtviisi, pidevalt signaalitades.

Seoses hiljuti Tallinnas avatud H&M poega ning siis räägitud karmide nõetega kaubanduspinna asukoha ja miinimumsuuruse kohta, tegi nalja küll, kui Hanoi kesklinnas oli sisuliselt garaaži ukse peal silt Zara ja H&M ning ruum ise poole garaaži suurune. Äri aga toimis.

laupäev, 1. veebruar 2014

Tam Coc

Alustuseks nii palju, et lugejad on meilt ka pilte küsinud. Tehniliste probleemide tõttu lisame pildid blogisse hiljem. Seniks aga lööge märksõnad Google'i pildiotsinusse sisse ja saate sama tulemuse, mida me näinud oleme :)
Hommik algas väga vara, sest härrad Eestis polnud veel magama läinud ja jõudsid helistada meile enne, kui äratus kella 7 ajal meid jalule ajas.
Tam Coc'i kirjeldatakse kui maapealset ja ilma veeta Halongi, maa seest kasvavad välja kõrged kivimürakatest mäed, lopsakas rohelus neid katmas. Mägede vahel on väiksed kanalid, kuhu siis paatidega peale sõitma viiakse, tee kulgeb ka mägede alt läbi koobaste. Väga ilus ja teistmoodi, kuid et tunni jagu paadiga sõita saada, tuli enne bussiga sõita ca 3 tund sihtkohta.  Aga kõigest algusest peale. Hommikul kell 8 olime nagu kaks viksi koolilast hotelli fuajees diivanil ekskursiooni bussi ootamas. Aeg lendas ja mida ei tulnud oli buss. Uksehoidja poiss oli jutukas ja lohutas meid ning tegi meie rahustamiseks isegi kõne turismibüroosse. Saades vastuseks, et buss saabub kell 8.30, lohutas meid sõnadega, et kui buss kell 8.45 kohale jõuab on kõik hästi. Nii ka põhimõtteliselt läks.  Ette vuras Hyndai Ecsclusive väiksemat mõõtu buss, mis oli juba rahvast pea pungil täis, enamuses hiinlased. Mis siis ikka, trügimine punti ja saime kohad viimasesse ritta. Tundes meid, kes me pole just kõige suuremad inimesed, olid ka meie jaoks istmevahed üli kitsad. Vähe veel sellest, oli Coe eesistme seljatoe fiksaator rikkis ning kui buss iga kord august läbi põrutas lendas seljatugi koos eesistuva brasiilasest noormehega Coele põlvekedradesse. Mmmmm, mõnus. Poolel teel (120 km teest) tegi giid peatuse, hõigates rõõmsalt vietnamlikult hakkivas inglise keeles "and now happy room". Nähes kõigi mõistetamatuid pilke, hõikas ta taas rõõmsalt "toilet-toilet!" Peldikuks oli kujundatud suur suveniiride ja kohaliku kunsti pood ehk "osta meilt, viska dollareid ja kui väga tahad, võid maja taga kemmergus ka ära käia". Edasi sõites hakkas lõpuks ka eemalt mägesid paistma ning muidu nii tasane ja igavalt lage ja vesine maastik ilmet muutma. Mägede vahele keerates oli esimene avastamist vajav koht tuhat aastat tagasi eksisteerinud Vietnami pealinn Hoa Lu, millest polnud muud järgi kui paar pagodat (pühamud) ja suur lage plats. Pool tundi vaatamist, pildistamist ja tüütute mütsimüüjate tõrjumist ning edasi koos pisikese lõunaga juba imeilusa maastikuga jõekesele paatidega sõitma. Tam Coc on tõlkes Kolm Koobast ja nii see ka seal jõel oli. Läbisime oma teel kolm koobast, millest jõgi läbi voolas ning viimane koobas oli eriti võimas, ilus ja pikk, oma 300 m võis küll olla. Jõudes selle lõppu, keerati otsad ringi ja tulime tuldud teed tagasi, läbi kolme koopa. Paate juhtisid kohalikud paadimehed-naised ning meie jaoks tegi sõidu põnevaks meie paadimehe sõudestiil, mis oli enamus ajast jalgadega aerude liigutamine :). Usinalt liikus ta meiega niimoodi edasi. Me Inkuga vahel aitasime oma väikeste mõladega ka kaasa, aga seda mitte jalgadega.
 
Stiilinäide jalgadega aerutamisest
Jõgi voolas läbi koobaste, Tam Coc tähendabki vietnami keeles kolme koobast
Vaade Tam Coc'ile, mida kutsustakse ka maapealseks ehk ilma veeta Halong Bay'ks


Peale paadirallit pakkus giid jälle omaselt rõõmsal meelel võimalust ka 5 daala eest rattaid rentida ning nendega ka üks ring ümbruskonnas teha. No aitähh, me parem vaatame nii sama siin veidi ringi. Las need lähevad kes ilma käikudeta ja suht kriuksuvaid rattaelamusi nautida tahavad. Meile hõikas ratta selga roniv giid järele, et nad sõidavad nüüd umbes 4 km ja  Selleks kulub 40 minutit, aga teie olge 20 minuti pärast tagasi bussi juures ja ärasõiduks valmis. MIDA? Ei saanud me sellisest mõttekäiguga aru, aga las ta olla. Kuniks mõned higistasid +25c kuumas ratta seljas ja nautisid riisipõlde, jalutasime meie kohalikul turul, ostsime kaks küpset mangot õhtuks ning nautisime nii sama kohalike sagimist.
Tagasitee tõotas tulla sama kitsas ja vaevaline. Õnneks ilma  " happy room" külastuseta. Kuna bussijuht vist kiirustas koju, siis suuremad lohud ja augud teel pandi täie gaasiga läbi, mis aga tähendas seda, et meie koos kahe inglasest noormehega tagaistmel käisime pidevalt bussi laes vaadet nautlemas. Sisikond ja selgroog olid suht segi kui Hanoisse jõudsime. Esimesel võimalusel kesklinnas lahkusime bussist, kuuldes veel giidi järgi hõikamas, kas te hotelli ei tahagi sõita? Me vaid lehvitasime ja tänasime, et end suht kokku pakituna ja läbi raputatuina veidi sirutada ja liikuda saame. Kesklinnas jalutades meenus, et siin on ka kuulus vesinukkude teater ning võiks veel õhtusele seansile  minna.Aga võta näpust. Kui tahad külastada, osta piletid kaks päeva ette ära. Mis seal ikka, ei saanud kultuuri nautida, naudime parem kohalikku kööki. Inksi kana ingveri kastmes oli super. Coe sealiha krevettidega oli hea, kuid külm.
Homme siis pikem seiklus ehk kaheks päevaks Halong Bay' sse laevaga lahele seiklema. Annaks vaid ilma, mida kahjuks hetke prognoos väga ei soosi. Eks näis.
Ei luba, et paaril järgneval päeval blogime, sest pole veel teada kuidas seal internetiga on.
Seniks aga olge mõnusad, meie oleme siin ka.