teisipäev, 27. detsember 2016

Tagasivaade esimesele päevale rannas

PÜHAPÄEV, 25.detsember 2016
Esimene täispikk rannapäev

Öö möödus lainetemühina saatel. Mõnus on nii magada küll, kui lahtisest aknast voogab sisse ookeani hääli ja hõngu. Ka hommikusöögid on fantastilised ja mitte just niivõrd menüü pärast, aga vaate pärast. Otse rannaterrassil vaatega ookeanile. Jood hommikuteed või kohvi, mekid kõrvale värskeid puuviljaviile. Muidugi ka muna igal hommikul, kas praetult või omletina. Märten igastahes keeldub juba munast täielikult.
Mis siis muud kui randa, päikest endasse neelama ja loomulikult ookean, kus vesi nagu vannis, nii umbes 28 C. Kuna tegu ikkagi ookeaniga, siis ujumisest ei tule suurt midagi välja. Lained on päris suured ja ujumise asemal saad hullata ja võidelda lainetega. Ei kurda, ka see tegevus on päris lõbus. Lapsi muidugi ilma järelevalveta jätta ei taha. Kuna vesi on nii mõnus, siis lapsi on üsna keeruline veest välja saada. Ka esialgu veidi heidutanud lained, on omaks võetud. Paar pisikest õppetundi saavad nad ka esimese päevaga. Korra paar peksab suur laine nad vastu liivast kallast ja mõlemad saavad väikesi kriimustusi. Korra kaotavad nad aga valvsuse ja lainete tekitatud tagasivoolu hoovus kannab nad kaldast eemale. Õnneks mitte midagi hullu, aga valvsuse mõttes õppetund.
Ega selle palavusega kaua rannas olla jõua. Otsustame pealelõunase aja veeta meie rannast ligemale 3 km eemal asuvas Hikkaduwa kesklinnas ja tutvuda sealse põhirannaga. Mnjaa. Linn suht mõttetu ja näotu arhitektuuriga. Täis hotelle ja külalismaju ning kohvikuid ja poekesi. Lisaks meeletu sigin-sagin. Ka rand ei jäta mingit erilist muljet. Palju rahvast ja kohati ujutamatu rannajoonega. Mingi nii nimetatud korallrahnu serv ka, kus surfarid saavad omi tegevusi toimetada. Nähes kõike seda, oleme rahul, et võtsime oma elamise siinse ranna äärealadele. Meil siin ilus lai liivarand, vähe rahvast ja rahulik olme, hea põhi vette minekuks, armas ja mugav hotell. Kõik see kogetud, otsustame, et jalutame pikki randa koju tagasi. Korraga märkame inimesi vee servas sagimas. Lähemale minnes näeme ka põhjuse. Nimelt on rannavette "jalutama" tulnud merikilpkonnade neljaliikmeline pere. Kolm suurt ja üks noor. No on ikka pirakad küll. Suurim oma 1,5 m pikk. Huvitav, kui palju  selline veel kaaluda võiks. Rahvas ümber kilkab ja mõned rumalamad kohalikud püüavad üht kilpkonna kuivale sikutada. No ei õnnestu sellist purakat kuhugi poole sikutada. Too ujub suurimas rahus ise kuhu tahab.  Hästi rahulikud loomad. Ei lase endid üldse häirida ümbritsevast. Teeme ka ise mõned pildid neist ja saame katsuda neid kilbist ja loibadest. Väga mõnus pehme nahk on. Täielik elamus tänases päevas.
Jätkame koduteed, kus linna piires on vee ääres ka kiviseid takistusi, no ei ole siin kohati head randa. Meie kant on ikka ranna mõistes paradiis. Tagasi jõuame pimedaks.
Väike külm õlu, lastega täringumängu, veidi blogimist ja ongi esimene rannapäev läbi. Homme taas.

Iga pidu saab ükskord otsa ...

Ja läbi ta ongi. Kahjuks ja natukene rõõmuks ka. Õhtusöögil tunnistasid kõik, et natukene tahaks juba koju ka. Näeme peatselt ☺!
Lõpuõhtusöök
Mixed ChopSuey ehk seljanka Sri Lanka moodi, hautis, kus segamini krevetid, kalmaar, kana, kala, siga ja kõik muud jäägid 😊, aga imemaitsev
Samal ajal kui Märten snorkeldas, ...
... käisid prouad ilusalongis.

Just niimoodi, kondiauru jõul, saadakse kohalikud katamaraanilaadsed paadid vette
Vobla "tehas"
Kohalik kaluriküla paadisadam
Suur rahvas, neid jagub kõikjale. Sildid ja kohalikud muutuvad kohe nendekeelseks 😊






esmaspäev, 26. detsember 2016

Päevad olid kiired ja jäime vahepeal kirjutamisega maha. Kes vahepeal ainult pilte vaatamas käinud, siis nüüd on kirja ja vastavate päevade alla ülesse saanud ka Buddha hambatempli külastus Kandys, rongisõit üle mägede ja teeistanduste ning safari muljed.

pühapäev, 25. detsember 2016

Häid jõule!

LAUPÄEV, 24. detsember 2016

Õhtupoolikul jõudsime siis oma reisi lõpp-punkti - randa Hikkaduwa lähistel. Hotelli peremees pakkus, et neil on õhtuks Xmas special õhtusöök ja pidu. Kas tahame ka ühineda? Loomulikult. Olime päris üllatunud, kui selgus, et pidulikud linadega lauad kaeti otse rannaliivale. Sumedas pimedas õhtus loksus ookean 10 m kaugusel randa, varbad olid soojas liivas ja lõke põles. Väga teistmoodi jõuluõhtu 😊, kuid põhiroana sai tellida ka sealiha. Seega jõuluõhtuks seapraad a'la Sri Lanka. Paigaldatud oli võimas valguspark ja kohale aetud DJ. Kuigi lubadus oli Italian DJ, siis saime ära kuulata kogu Bob Marley paremiku ja osa maailma popi ka.

Jõuluõhtu India ookeani kaldal
Seapraad a'la Sri Lanka
Jõulu õhtusöögi menüü

Merekindlus Galles

LAUPÄEV, 24. detsember 2016

Tänase hommiku veetsime endises koloniaalkeskuses Galles. Äge merekindlus. Rääkisime lastele ajaloost, kolooniatest jmt. Mispeale Triinu asja kiirelt kommunaalkinlduseks ristis ☺, koloniaalkindluse asemel siis.

LAUPÄEV, 24. detsember 2016
Galle ja jõuluõhtu Hikkaduwa rannal.

Täna siis jõululaupäev, aga meie siin troopikas, kus päike lajatab + 32 kraadiga lagipähe ning kuuse asemel vaatab sulle vastu palmipuu. Aga pole hullu, ka siin püütakse tekitada jõulutunnet. Mitmel pool poodidel ja avalikel asutustel ustel sildid "Merry Christmas", jõlukarda on mitmele poole riputatud ja osadel palmidel jõulutuled küljes. Ka jõulutralli õnnestus eile õhtul veidi näha, kui ühel tänavanurgal tõmmunahalised singalipoisid tantsisid päkapikutantsu, endal papist punased koonusmütsid peas ning tütarlapsed laulsid jõululaule. Ühtepidi tundus see siin võõrastavalt jabur, teistpidi aga ka armas. Ikkagi ju jõulud ja seda enam veel, et ainult 8 protsenti kohalikust elanikkonnast on ju kristlased.
Jõulud, jõuludeks.Tegelikult tahtis Galle avastamist. Nagu eelnevalt mainitud, on tegemist ühe Sri Lanka koloniaalse ajajärgu tähtsaima linnaga ja tuntud kaubanduslinnana juba Vana-Kreeka aegadest saadik. Tänasel hetkel on siin suurim vaatamisväärsus vana koloniaalajastu merekindlus koos siselinnaga. Antud kindlusele panid kõigepealt aluse portugaalased 1500 aastate paiku, kui nad rajasid siia muldkindlustuse. Varsti peale seda (1600 paiku) vallutasid linna hollandlased, kes rajasid siia juba kivist kindluse, mis ongi suuremalt jaolt siiamaani sellisena säilinud. Veidi hiljem aga said siin peremeheks inglased, tehes veel omalt poolt teatavaid täiendusi. Ka kindluse sees olev siselinn on suuremalt jaolt eelnevate peremeeste poolt rajatud. Seega Euroopaliku, sooja Vahemere hõngu on igal pool tunda. Mis seal salata, kuidagi mõnus oli jalutada siin ja vahelduseks nautida meile omasemat ajaloopuretud arhitektuuri, vastupanuks siinsele pea olematule ja meie mõistes näotule arhitektuurile. Jalutame ja ei väsi imestamast, et oleme käinud Vietnamis, Kambodžas ja nüüd ka siin. Igal pool oleme tutvunud kohaliku ajaloolise arhitektuuriga või selle jäänukitega ning alati imetlenud selle ilu ja suursugusust. Ja  vaadates nüüd ümberringi olevat vaesust, näotut arhitektuuri ja putkamajandust, tekib küsimus. Kuhu on kadunud see uhke rahvas, kes siin varasemalt elasid?
Väga mõnus on igatahes jalutada. Käime ära ka inglaste rajatud kirikus ning hollandlaste kirikus. Kummaski käivad ettevalmistused õhtuseks, kell pool kaksteist algavaks jõulu jumalateenistuseks. Kahju, aga meie oleme selleks ajaks juba veidi maad eemal, Hikkaduwas. Seega jääb see osa meil nägemata. Teeme tiiru ka müüritisel, kust avanevad head vaated praegusele linnale ning avarad vaated lainevahusele ookeanile. Vahepeal väikesed jäätise ja kookosemahla pausid.
Ennem veel, kui lahkuma asutame, avastame, et vaja ka veidi kohalikku rahavaru täiendada. Mine tea, kas rannas olles seda enam teha saabki. Kuna jõulud ju, siis pangad täna kinni. Mis muud, kui proovime poollegaalseid kanaleid. Küsime meie elukoha kõrvalt olevast väikesest suveniiripoest infot võimalikust rahavahetusest. Abivalmis noormees teeb kiirelt kuhugi kõne ja teatab, et saab küll ja kurss on isegi parem kui pangas (155 ruupiat v.s 152 ruupiat 1 euro eest). Loomulikult olime nõus, raha ju vaja ja kurss ka hea. Ladusime oma 400 eurot lauda. Noormees haaras raha pihku ja ise rõõmsalt hõikab, oodake, olen viie minuti pärast tagasi ning tormab kuhugi minema. Me Inksiga ei jõudnud veel õieti protestima hakatagi, et kuhu nüüd ja kas ka meie peame kaasa tulema. Nägime veel vaid kandu kaugusesse kadumas. Korraks nagu tekkis kõhe tunne, et oli raha ja nüüd on see läinud. Samas andis kindlust asjaolu, et noormees jättis oma poe meie hoolde, kus olid müügis ka vääriskivid. Seega kaotada pole ju midagi. Kui peksidki rahad läinud olema, on meie taskud topaasi ja safiiri kive täis. Diil oli aus. Noormees oli peagi tagasi ning lubatud vaheturaha kenasti taskus. Ostsime sealt veel nii mõnedki Tseiloni teepakid.
Mis siis ikka, aeg ka siit armsast linnast lahkuda, et minna meie reisi finaalpunkti ehk mõnepäevadele rannapuhkusele siit 20 km eemal asuvasse Hikkaduwa randa. Vaja ju enne Eesti pimedasse ja külma kliimasse naasmist akusid laadida ja vanu konte soojendada. Ka lapsed tahaks ookeanis oma kooliväsimust peletada. Taas tuk-tukiga bussijaama ning pea olematu hinnaga (4 piletit maksid 45 ruupiat = 30 eurosenti) kohaliku bussiga Hikkaduwasse. Mmmm. Hotell otse liivarannal, lained mühisevad randa, vesi nagu spaa mullivannis, palmid, päike... no mis sa hing veel tahad. Tervituseks toodi kohe värskelt pressitud puuviljamahl. Ühesõnaga. Reisimine on läbi, alaku puhkus.
Peremees andis ka kohe teada, et neil siin täna õhtul jõulupidu ja seepärast homme hommikul on hilisem hommikusöök. Aga veel parem, kui soovite, siis ka teil on võimalus otse rannaliivale kaetud laudades jõuluõhtusööki nautida, mis sisaldab rikkalikku kolmekäigulist sööki ning klaasikest veini. Ja teile... teile pakume erihinda. Kuna te olete lastega, siis teile oleks kolme inimese hind neljale. Loomulikult oleme nõus, ikkagi jõuluõhtu ja kui pakutakse sellekohast pidu ja rikkalikku õhtusööki. Kuhu meil ikka oleks minna?
Lõpuks istumegi lauas, mis rannaliivale otse randa kaetud. Mõnus. Soe meretuul, varbad soojas liivas ja kõrval lained mühisemas. Peale meie on õhtusöögi broneerinud ka kaks soomlast ja üks inglane. Seega õhtusöök seitsmele. Kelnerid tassivad toitu ette, spetsiaalselt tänaseks õhtuks tellitud diskor laseb nostalgilisi lugusid. Vahva. Kui tõeliselt maitsev aasiapärane supp, saksa kartulisalatiga lihapraad ja itaaliapärane dessert söödud, keerab discor musa kõvemaks ning keerab lugudele tempot juurde. Kõrvallauda tulevad vaikselt juurde ka peremees ise, tema juhtivad töötajad ja sõbrad ning hakkavad üsna hoogsalt pidu panema Grants viski saatel. Meeste kaasad ja lapsed on ka kenasti kaasas, aga nemad lauda ei istu. Nemad piidlevad pidu eemalt omaette. Ühel hetkel liidetakse soomlaste ja inglase laud üheks. Tundub, et see "hullu" soomlane on vana sõber, kallistab neid kõiki ja on üldse üks suht greisi mees, olemuselt ja välimuselt surfar. Peremees astub ka meie lauast läbi, soovib häid jõule ja valab ka meile tervituseks viskit, mainides, et ka meie oleme oodatud nende lauda. Pidu aga kogub tuure. Peagi tuuakse lauda uus suur pudel vikit. Musa muutub tümpsulikumaks, laudkond kärarikkamaks. Soomlane Jussi lööb juba tantsu paari kohaliku mehega, naised ju ei tantsi, nemad piidlevad seda pidu ju kõrvalt. Inglane itsitab vaid laia naeru ning rüüpab viskit. Peale teistkordset kutset ja viski pakkumist otsustame Inksiga viisakusest kõrvallauda kolida. Lapsed lähevad tuppa omi asju ajama ning veebi teel sõpradega suhtlema. Istume lauas, võtame paar pakutud napsu ning naudime nii sama olemist. Soomlane Jussi vennastub korraks meiega, kui sugulusrahvaga ja naaseb taas paari kohalikuga oma karaktertantsu tegema. Egas pikalt viitsi siin enam istuda. Inksi aktsepteeritakse lauas vaid niipalju, et ta on valge turist. Omad naised ju eemalt pidu jälgimas. Peremehel juba ammu pilk seisab ning teisedki pole enam teab mis kained. Teeme ka ise tümaka saatel paar tantsu liival ja lahkume vaikselt pikki randa öist jalutuskäiku tegema. Magama pole mõtet ju minna, tümakas nii suur, et uinuda ei laseks nii kui nii. Ligemale poole tunni pärast naastes on õnneks musa vaikne ja koristatakse laudu. Pidu läbi.
Vot sellised jõulud siis siin.
Galle merekindlus (selle ehitasid portugallased), taamal lumivalge mošee.



Päeva teises pooles jõudsime oma reisi sihtpunkti, rand Hikkaduwa lähistel. Inimtühi ja jumalik 😊

Meie viimane peatuspaik Sri Lankal - White Pearl Beach hotell



reede, 23. detsember 2016

Safari

Täna hommikul oli äratus siis juba eriti vara, 5.15 (kodus kell napilt 2 öösel). Auto safarile väljub 5.30, et päikesetõusuks savanni jõuda.
Päikesetõus Udawalawe rahvuspargis
Perekond makaagid
REEDE, 23. detsember 2016.
Elevandid, elevandid, elevandid. Sekka mõni muu loom ka.

Äratus kell 5.30 (Eesti aja järgi kell 2 öösel). Ikka selleks, et jõuda kella 6, kui päike tõuseb, Udawalawe rahvusparki. Kuna keskpäeval on hirmus palav, siis loomad ka tihti kuskil päiksevarjus. Hommikul vara aga erksamad ja söömise ning asjatamisega rohkem liikvel.
Istume meile tellitud safaridžiipi nind teele. Rahvuspargi väravas piletid lunastatud ( 3950 ruupiat per nägu = u. 25 euri) ning floora ja fauna avastusretk võib alata. Sarnaseid dziipidega seltskondi vurab mööda pargi konarlikke teid hulgi. Giididest autojuhid vahetavad oma näoilmete ja lühifraasidega vastastiku infi, kas või kus keegi loomadest liikumas on. Suuremalt jaolt tuvastame pearaputusega signaale. Auto eksleb, pidevalt kõrvalteid pidi uidates pea olematute teeoludega maastikul. Aga silma hakkab teatud hetketel nii üht, kui teist. Enamuses siiski kas üksikud või väikestes salkades tegutsevad elevandid. Ka päris pisikesi, titaohtu vantse. Selle peale loomulikult olid lapsed sillas. Kuna siiani olime näinud neid elukaid inimese teenistuses, pool aheldatud olekus, siis siin vabalt ringi liikuvaid vantse oli mõnus jälgida. Kes kahmas londiga rohtu ja pugis seda täie suuga, kes püherdas mõnuga mudalombis ja pritsis vett endale turjale, kes loopis londiga aga maast kuiva tolmu selga putukate eest kaitseks, kes aga hängis põõsaste vahel niisama. Teine enim levinud liik siin olid paabulinnud. Neid olid ka siin kõik nurgatagused täis. Kõige huvitavam avastus nende puhul oli meile see, et isaslind armastab lennata kõrgele puu latva, ümbrust jälgima ja ka ööbima. Ja kõrgele ei tähenda mitte mõni meeter, vaid ikka miski 10-15 meetri peale. Selline näiliselt kohmakas ja pika sabaga lind, kes jätab  poollennuvõimetu kana mulje, aga kui vaja, lendab küll. Enamasti aga poseerisid nad ikkagi end maapinnal, ka lahtilöödud sabalehvikuga. Täielikud edevusekotid.
Kuna Märtenil oli unistus näha ka vabas looduses krokodilli, aga neid pidavat siin suht harva nägema, polnud lahke giidist autojuht kitsi vend. Ütles, et lähme proovime leida. Ta teab siin paari väiksemat järvesilma, kus on heal juhul lootust teda näha. Esimese kahe järvega polnud õnne, aga kolmanda järvekese juures naeratas õnn. Üks noor krokodill peesitas kenasti vastaskaldal, suu päikese poole avatud ja lasi sel täiega end soojendada. Uhh, linnuke kirjas ja Märten täiega rahul.
Keda põnevat siis veel leidsime. Vesipühvleid (buffalod) mitu karja, kes enamasti peesitasid mudalompides või järves. Kaks paari šaakaleid, manguste, migid kitsed, loomulikult ahve (makaagid ning mingid ägeda valge kraega ahvid), nelja liiki kotkaid, lugematu hulk suuremaid, väiksemaid linde, paaril korral kameeleone, liblikaid ning väga ägeda elamuse jätsid ka mitmed eri suuruses varaanid. 
Meie giid oli ülimõnus vend, kel enda jutu järgi meeldib ka loodus. Seega, meie safarituur kujunes pea viie tunniseks ning iga kord kui midagi uut leidsime jutustas ta omalt poolt lisainfot juurde ning seisime ning jälgisime loomade-lindude tegemist päris pikalt. Vahel lausa otsis ta mõne linnu kohta välja linnuraamatu ja näitas teda piltidelt juurde. Päris hariv retk igal juhul.
Kella poole üheteist paiku tagasi elamises. Kohalikus tekstuuris hommikusöök ja aeg asjad pakkida, et jõuda taas bussile. Tänusõnad nii lahkele majaperemehele kui ka giidile ning taas kohalikus liinibussis, ees 150 km loksumist, mis ajaliselt tähendas veidi üle 4 h sõitu. Vene proua, kes ka meiega koos safaril oli, lahkus poolel teel, et paar päeva puhata linnas nimega Tangalle. Meie sihiks aga endine kuulus kaubanduslinn ja koloniaalkeskus Galle, oma kuulsa koloniaalstiilis merekindlusrga.
Tunnistame ausalt, et pikad eelnevad pävad, palavus ja täna hommikune varajane ärkamine on ka meile, suurtele raskelt mõjunud. Igatahes bussisõidu viimane tund tulid ka meile üliraskelt kätte ja kohalejõudmist ootasime kui püha õnnistust. Au lastele, et vastu pidasid.
Lõpuks närviliste ja väsinutena Galles. Kuigi hotell ei asu kaugel, otsustame ikkagi tuk- tuki 200 ruupia (1,4 €) eest võtta ja end hotelli, merekindluse kaitsvate müüride vahel sõidutada. Taas väike perehotell, vaikses tänavasopis ja taas ülihoolitsev ja lahke pererahvas. Veidike aega puhkuseks ja hingetõmbeks.
Oleme ringiga tagasi ookeani ääres. Seega kulub karastuseks ja hingekosutuseks ning vintsutuste leevenduseks ära väike suplus. Küsime maja perenaiselt, kas siin üldse kuskil ujuda saab. Meie meeleheaks kuuleme, et kohe siin lähedal on üks koht, kust on võimalik müüri äärest vette minna. Ise veel manitseb, et hoidke paremale ja ärge vasakule minge. Seal küll suurem supluskoht, aga käivad vaid kohalikud ja rand üsna rämpsune, ei soovita. Jõuamegi osundatud kohta. Müüri äärest trepist alla ja väike liivariba täitsa olemas, kust vette minna. Paar valget inglast ka vees hulpimas ja mõned kohalikud niisama hängimas. Eks me teatud mõttes ka turistidele vaatlusobjektiks olime, kuna ülemise müüri peal liikus suurel hulgal turistigruppe, kes imetlesid vaateid ja ka meie meres hullamist. 
Tagasi hotelli, et meresoolast end pesta, sööma minekuks valmistuda ning ookeanisse loojuvat päikest vaatama minna. Ka õhtune jalutuskäik vanalinnas vaja ära teha.
Kuna viimased päevad olid rasked, siis üritame suht varakult magama minna, et homme hommikul kuulsusrikka Galle (vana)linnaga lähemalt tutvuda. ... ja siis juba reisi finaal, rannapuhkus otse ookeani kaldal, palmidega palistatud kuldsel rannaliival.

Üks eriti julge vants, kes ei lasknud oma hommikueinet safariautost üldse häirida
Vantside spaa
Mitu elevanti on pildil?
Buffalote spaa


Sri Lanka ühistransport vol2 - rong

NELJAPÄEV, 22. detsember 2016
Rongiga üle mägede ja läbi teeistanduste

Hommik Kandys algab taas ülirikkaliku kohalikus stiilis hommikusöögiga. Vanaprouast  singal (kohalik rahvus) tassib meile ette rottisid, karrit, curdi (pühvlipiima jogurt), erinevaid puuvilju ja värskelt pressitud passionimahla. Lõhki võid süüa. Täname taas ülilahket pererahvast ja taksoga alla raudteejaama, lootusega siiski rongipiletid saada ja proovida ära ka kohalik rongisõit  mägedes, maaliliste teeistanduste vahel. Kui pileteid ei õnnestu saada, siis on meil plaan B varuks, ehk taas auto koos juhiga, mis on aga kordades kallim, kui ühistransport. Raudteejaamas on 2. klassi kassa järjekorras vaid valged turistid. 3. jällegi kohalikud. Ja oh imet, pole mingit probleemi pileteid saada. Osta aga ja head teed. Valgetele omaselt ostame veidi kallimad 2. klassi piletid, lootes sinisilmselt, et sellega kaasneb veidi mugavam ja lahedam sõit. Rõõm piletite saamisest on suur, mis peagi pöördub ja selgub, et oleme saanud ühe-otsa-piletid põhimõtteliselt otse põrgusse.
Rong hilineb pea 15 minutit ja kui ta lõpuks ette loivab, avastame, et rong on juba ääreni rahvast täis, olenemata, mis klassi vagun on. 2. klassi vagunite ustest ei mahugi sisse. Härra jaamakorraldaja soovitab meil minna 3. klassi vagunisse, väitega, et umbes tunni pärast, järgmises suuremas linnas läheb maha palju kohalikke ja siis saate ka istuma. Mis seal ikka, trügime siis 3. klassi. Pealegi, sinna saab hetkel väiksema trügimisega. Seisame vaguni vahekäigus teistega segi, ootamas oma hetke mil peaks mõni koht vabanema. Möödub tund, ei midagi. Paar kolm inimest läheb maha, aga see olukorda ei leevenda. Umbes 1,5 h pärast laseb üks vanem härrasmees lapsed pingiotsale istuma. Kui kaks tundi loksutud, teatab sama härrasmehe proua, et nad lähevad järgnises jaamas maha ja trügige ruttu nende kohtadele. Seega peale kahte tundi loksumist saime kõik lõpuks ka istuma. Seega ilusate mägede ja teeistanduste vaadete asemel nautisime meie vaateid kotiriiulile ja muidu polnudki see seismine veel kõige hullem, aga asjale lisasid vürtsi pidevalt vagunite vahel saalivad ja trügivad kaupmhed, kes tassisid endaga kaasa suuri potte ja kaste, milledest püüdsid sõitjatele söödavat, joodavat kõlava monotoonse häälega kaela määrida, a'la " piiirukad, piiiiirukad, maitsvad rasvased piiirukad". Lõpuks ostsime meiegi mõned rasvased maisijahust krevetikäkid. Näljaga maitsesid küll, aga igapäevaselt meie maitsemeelega ei ühti.
Jälgides rongis toimuvat, ei saanud meie küll aru, et 2. ja 3.. klass millegagi eristuks. Vagunid paistsid ühesugused, vaheuksi polnud ollagi, üks vagun läks sujuvalt üle teiseks ja mõlemas oli sama suur trügimine ning võrdne konsentratsioon kohalikest. Tundub, et 2. klassi mängitakse turistidele ning müüakse kallimalt pileteid. Rongis enam keegi ei kontrolli, kes kus istub ning sisugi vagunites oli sarnane. See selleks, lõpuks istusime oma pingiotsal ja saime lõpuks nautida üha põnevamaks muutuvat maastikku. Kuna kohalikud on uudishimulik rahvus, tuli vahelduva eduga vastata, kust tuleme ja kes me oleme. Rong aga ronis vaikselt mägede vahel kõrgemale ning ümberringi laiusid nõlvadel astangulised kaunid teeistandused, mis vaheldusid külakeste ning metsatukkadega. Hakka või maalima. Peale 4,5 h sõitu olime omadega 1800 m kõrgusel merepinnast ning astusime rongist välja Tapuhale nime kandvas linnakeses. Nii mõnigi teine turist astus seal välja. Päris kummmmaline ja unine linnake. Mõtetu arhitektuuri ja oluga. Mida need teised turistid sealt otsisid, jäägu see nende teada. Meie eesmärk oli sealt kiiresti edasi liikuda, sooviga  õhtuks Udawalawesse jõuda. Ennem aga oli soov veidikenegi keha kinnitada, et õhtuni vastu pidada. Lõpuks leidsime ühe kohalike söögikoha. No ei oska midagi valida. Menüüd kui sellist pole, kohalikud teavad mida seal päevast päeva pakutakse. Lõpuks näitasime ja arutasime pool umbkeelse ettekandajaga leti juures mida valikust tahame. Ja saimegi kaks portsu karrilaadset vürtsikat kastet  krõbedate riisijahu vahvlitega, mis läks meile tervelt 80 eurosenti !!! maksma (120 ruupiat). Vähemalt kõhupete olemas. Kuna kohalikud söövad kõik käega, segades riisi ja karri ühtlaseks massiks ennem suhupistmist, siis egas meilegi toodud kahvleid. Seega tuli järgida kohalike kombeid, et kõht tæis saada.
Soovitud sihtkohta oli veel ligemale 120 km minna ja rongisõidust suht räsitud ning saades aru, kui eriskummalises linnakeses oleme, ei julge enam rohkem seigelda ning otsida võimalust bussidega edasi minna. Mine tea, kas nii õhtuks üldse kohale jõuame. Parem otsime auto võimalust koos juhiga. Maksku mis maksab. Esimese nurga peal leiamegi ühe vennikese, kes lahkelt oleks oma teenust 6000 kohaliku (40 eurot) eest pakkuma. Hinda polnud nõus tingima ja arvestades mägiteid ja sealset kiirust ning ka seda et ta peab ka tagasi sõitma, mis tema jaoks võrdub 6 h edasi-tagasi sõitu, polegi nii hull kallis. Jäime nõusse ja istusime tema päevinäinud Toyota minibussi ning 3 h sõit laiades mugavates istmetes võis alata. Kuna istme seljatugi oli lisaks ka allalastav, ütles Märten, et oleks ka lennukis nii mugavad istmed, küll oleks seal hea magada. Ja peagi magasid mõlemad lapsed istmetes. Auto aga põristas vaikselt mägedest alla. Udawalawe poole. Alla kolme tunni ja 120 km oli lipsti läbitud. Lõpuks, pea päev otsa loksumist ja kohal.
Homme varahommikul koos päikesetõusuga plaan minna safarile linde ja loomi avastama. Eks näis, keda seal kohtame ja mis üllatusi leiame.
Tänasest, 4 toakesega elukohast leidsime aga eest ühe" moskvitska" vene proua, kes üksi mööda Sri Lankat kolm nädalat rändab ja kuuldes, et me vene keelt oskame ning kurtes, et siiani pole ta ühtki kaasmaalast veel siin leidnud, kellega emakeeles saaks vestelda, veedamegi aega, et siinseid muljeid ja oma elust olust vene keeles vesta. Õnneks sekkub vahel ka tore kohalik majaperemees meie vestlusringiga ning saame inglise keeles ka muud teemat arendada.
Õhtusöögiks taas kohalik spetsialiteet, riis ja karri, rotti ja veel paar tundmatu nimega toitu. Mis seal salata maitses hästi, aga juba hakkab ka millegi Euroopaliku järele igatsus tekkima.
Noh homseni ja safarini siis!

Rongisõit kulges üle mägede pakkudes istekoha omajatele hingematvaid vaateid.
Nii kaugele kui silm ulatus, laiusid ainult teeistandused